On alanud minu mõttetu sõit Helsingisse.
Parandus, tegelikult ma ei lähegi isegi niivõrd Helsingisse kui ainult Suomenlinna saarele. Sadamast otse sinna ning õhtul sealt tagasi. Mitte et ma tahaks Helsingis ringi vaadata. Ma oleksin võinud nagu korralik inimene ikka, varasema laevaga minna, aga hommikune uni on kallis ja magus.
Loodetavasti jõuan siiski ära vaadata ka ühe Pixelache'i näituse Suomenlinnas.
..............
Teine vaatus.
Nett tuleb-läheb, millal tahab. Ja ma just sõin 150 krooni eest seljankat ja kaks klaasi apelsinimahla. Või õigemini plastiktopsi. Selle raha eest ei hakka nad isegi klaasidega vaeva nägema. Vot selline tase! Muidugi mu enda probleem, et ma selle seljanka ostsin. Oleks võinud ostmata jätta ja kuni koduni nälga kannatada. Aga kodus poleks ka midagi süüa olnud. Enda lohutuseks vaatan kolm lauda edasi istuvad noort ja väljanägemiselt just mitte kõige jõukamat noort peret kahe lapsega, kes sõid isegi bufeest midagi ja lapsed niisamuti.
Samas paistab, et see fcking neti jama on ainult mul. Ümberrinig on inimestel messengeri aknad lahti. Aga mul ei logi tavalisse messengeri isegi sisse. Ebuddy hoiab mind paar minutit ja siis viskab uuesti välja.
Et siis Helsingi. Pole eriti midagi rääkida. Aa, uue käekoti ostsin. See on küll hea, sest eestlastele tellivad poeomanikud ainult väga koledaid asju. Soomlastel on ikka parem maitse ja valik. Või milles see asi on?
Isegi kahju on, et kõik korrad, mis ma olen Helsingis käinud, olen jõudnud sealt ainult läbi joosta. Ühepäevased reisid. Mistõttu ei ole kindlasti mingit alust ka minu arvamusel, et Helsingi on kole ja igav linn.
Pixelache'i näitus oli ka mõttetu. Sorri, aga "mõttetu" on kõige käepärasem sõna, mida antud juhul kasutada. Keegi rääkis, et ka Transmediale näitus oli kehvake olnud ja ISEA2010 - seda ma nägin ise. No comments. Mis küll on see probleem meediakunsti näitustega? Need on haledad! Probleem on selles, et festivalidel pole ennast ületähtsustavatele kunstnikele maksta tuhandeid eurosid kunstnikutasu ning pole raha, et plekkida kinni kasvõi osaliselt tööde produktsioonikulud. Võrreldes sellega, mida ma oma näituse kunstnikele pean maksma. Ütleme nii, et suures osas objektiivselt aga tõenäoliselt ka ikka suurest trotsist, mis on mu sisse kogunenud seoses oma näitusega, võiks öelda, et meediakunstnikud võiksid vähemalt üritada teha töid sellel tasemel, mis vastab nende enda teadmistele tehnoloogiast. Kui programmeerimisest midagi ei tea, siis pole ka mõtet sellel põhinevat projekti teha, et ainult palgata hirmkallis programmeerija, keda kõik järgnevad muuseumid kinni peavad maksma, kes seda tööd näidata tahavad. Ei pea olema sada protsenti vilunud, aga mingite algteadmistega. Ning vaatamata sellele, et ollakse meediakunstnik, ei tähenda see, et alati peab rakendama kõige viimast sõna tehnikas. Kusjuures see viimane sõna on tihtilugu üüratult kallis. Aga nagu me kõik väga hästi teame, siis kunstnikud ei mõtle numbrites. Oo, ei. Kapitalism on nende silmis puhtakujuline sõimusõna. Raha nad lugeda ei oska ja sellest nad ehk ka enda väitel ei hooli, ent seda küsida oskavad nad küll. Jaburus on ju rääkida kunstituru vastasusest, kunsti ja kapitalismi vaenulikust suhtes ja kunsti tarbekaubak muutmise vastu, kui samas küsitakse seda sama kapitalismi põhikurjamit, raha, käed pikkas ja ahne nägu ees. Raha paneb rattad käima, ka kunstimaailmas, vaatamata sellele, kuivõrd kriitilised selle suhtes ollakse.
Muidugi on minu näitusel ka täiesti geniaalseid töid, mille kulud on viidud miinimumini. See näitab, et head ideed ei pea alati palju maksma.
Ok, nüüd sai sapp otsa ja tund aega on veel sõita.
Let Daft Punk ease my mind...