Liinil Milano-Iseo-Veneetsia

Milano - Duomo

Duomo katusel

Sõnu pole vajagi...

Huvitava kirju sisuga kohvik, kus oli kohutav söök.

Teadusmuuseumis.

Iseo - paradiis mägede vahel järve ääres.

Taaskord Veneetsias.

Eesti paviljon. Parem kui eelmine aasta. Suur osa biennaalist oli alla arvestust.

9 päevane reis oli vist liiga pikk, sest lõpuks tekkis koduigatsus. Maailmakuulus Brera oli paraku pettumuseks, ent seda toredam oli avastada Novecento kunstimuuseumit.

Iseo oli väga kaunis. Hommikul kell 10 väga vaikne, kuid õhtul kell 18 olid tänavad inimesi sama paksult täis kui Milanos. Iseol oleks tahtnud kauem olla.

Veneetsia oli nagu Veneetsia ikka kesksuvel. Peab proovima varakevadet.

Köögis

Gatewaysi avamispidu pidasime Köögis, väga lahe oli.

Luule tuleb taas

Siis veel....., neil ammustel aegadel kui ma elasin Tartus oma romantilist tudengipõlve, ostsin üksjagu luuleraamatuid.

Ma olin ära unustanud, kui hea on luulet vahepeal lugeda.

Paar nädalat tagasi sain seda tunnet uuesti tunda.

Siin mõned read Sulev Olli luulekogumikust "Printsessi voodikohendaja päevaraamat" (2010):

Kui me kohtusime,
töötasin ma saladustemüüjana
ühes nurgapealses väikepoes.

"Üks väike ja eriti armas, palun,"
ütlesid sa
ja plagistasid naerda nagu
oleksid su hambad
valged klaveriklahvid.

"Sina ise oledki see väike ja armas,
ma ei saa sind sulle müüa,
nõnda nagu tuulele ei saa müüa tuult
ega taevale taevast."

/.../

Kui me kohtusime,
teenisin leiba
jalajälgede asjatundjana
ühe eradetektiivi juures.

Mind palgati,
sest ma tundsin valu,
kui sa möödusid.
Paljajalu.

/.../

Kui me kohtusime,
oli maailma kõiksus
usaldanud mulle
aastaaegade vahetamise.

Kevaded olid sinu silmad.
Sel aastal
suve ei tulnudki.

Järgmisel
polnud ma enam selles ametis.

Mis töö see nüüd ongi?

Täna ma vannitasin tigusid töö juures.

Optimistlikud ütleksid selle peale, et saadki uusi kogemusi.

Mina aga ütlen, et mulle limased tegelased ei meeldi. Ei meeldi neid vaadata ega ammugi mitte katsuda.

Otsin tigusid

Mhm, ilma naljata.

Kõik aiateod tuleb kokku korjata ja elusast peast mulle tuua, soovitavalt õnnelikud ja shokeerimata teopoisid.

Ma panen nad tööle - nad hakkavad e-kirja edasi kandma.

Muideks, need samad aiateod pidi eritama mingit väga kasulikku ainet, mida kosmeetikas kasuatatakse. Lisaks sellele, et nad taldrikul hästi maitsevad.

Nii et mu kokkadest sõbrad - paluks suvist rooga tigudega. Luban, et kui nad taldrikul ei liiguta, siis olen nõus ka ära proovima.

I like white

Appi?

Täna ma ostsin poest toidu asemel kaks naisteajakirja.

This is what work has made out of me!

Kevad saabus minu koju

Minu kevadekuulutaja:

Tiibu sirutamas:

Siin elavad Flinstone'id

Türgi hotell Cappadocia mägedes. Oo, unistus!

Helsingi

On alanud minu mõttetu sõit Helsingisse.

Parandus, tegelikult ma ei lähegi isegi niivõrd Helsingisse kui ainult Suomenlinna saarele. Sadamast otse sinna ning õhtul sealt tagasi. Mitte et ma tahaks Helsingis ringi vaadata. Ma oleksin võinud nagu korralik inimene ikka, varasema laevaga minna, aga hommikune uni on kallis ja magus. 

Loodetavasti jõuan siiski ära vaadata ka ühe Pixelache'i näituse Suomenlinnas.

..............

Teine vaatus.

Nett tuleb-läheb, millal tahab. Ja ma just sõin 150 krooni eest seljankat ja kaks klaasi apelsinimahla. Või õigemini plastiktopsi. Selle raha eest ei hakka nad isegi klaasidega vaeva nägema. Vot selline tase! Muidugi mu enda probleem, et ma selle seljanka ostsin. Oleks võinud ostmata jätta ja kuni koduni nälga kannatada. Aga kodus poleks ka midagi süüa olnud. Enda lohutuseks vaatan kolm lauda edasi istuvad noort ja väljanägemiselt just mitte kõige jõukamat noort peret kahe lapsega, kes sõid isegi bufeest midagi ja lapsed niisamuti. 

Samas paistab, et see fcking neti jama on ainult mul. Ümberrinig on inimestel messengeri aknad lahti. Aga mul ei logi tavalisse messengeri isegi sisse. Ebuddy hoiab mind paar minutit ja siis viskab uuesti välja.

Et siis Helsingi. Pole eriti midagi rääkida. Aa, uue käekoti ostsin. See on küll hea, sest eestlastele tellivad poeomanikud ainult väga koledaid asju. Soomlastel on ikka parem maitse ja valik. Või milles see asi on? 

Isegi kahju on, et kõik korrad, mis ma olen Helsingis käinud, olen jõudnud sealt ainult läbi joosta. Ühepäevased reisid. Mistõttu ei ole kindlasti mingit alust ka minu arvamusel, et Helsingi on kole ja igav linn. 

Pixelache'i näitus oli ka mõttetu. Sorri, aga "mõttetu" on kõige käepärasem sõna, mida antud juhul kasutada. Keegi rääkis, et ka Transmediale näitus oli kehvake olnud ja ISEA2010 - seda ma nägin ise. No comments. Mis küll on see probleem meediakunsti näitustega? Need on haledad! Probleem on selles, et festivalidel pole ennast ületähtsustavatele kunstnikele maksta tuhandeid eurosid kunstnikutasu ning pole raha, et plekkida kinni kasvõi osaliselt tööde produktsioonikulud. Võrreldes sellega, mida ma oma näituse kunstnikele pean maksma. Ütleme nii, et suures osas objektiivselt aga tõenäoliselt ka ikka suurest trotsist, mis on mu sisse kogunenud seoses oma näitusega, võiks öelda, et meediakunstnikud võiksid vähemalt üritada teha töid sellel tasemel, mis vastab nende enda teadmistele tehnoloogiast. Kui programmeerimisest midagi ei tea, siis pole ka mõtet sellel põhinevat projekti teha, et ainult palgata hirmkallis programmeerija, keda kõik järgnevad muuseumid kinni peavad maksma, kes seda tööd näidata tahavad. Ei pea olema sada protsenti vilunud, aga mingite algteadmistega. Ning vaatamata sellele, et ollakse meediakunstnik, ei tähenda see, et alati peab rakendama kõige viimast sõna tehnikas. Kusjuures see viimane sõna on tihtilugu üüratult kallis. Aga nagu me kõik väga hästi teame, siis kunstnikud ei mõtle numbrites. Oo, ei. Kapitalism on nende silmis puhtakujuline sõimusõna. Raha nad lugeda ei oska ja sellest nad ehk ka enda väitel ei hooli, ent seda küsida oskavad nad küll. Jaburus on ju rääkida kunstituru vastasusest, kunsti ja kapitalismi vaenulikust suhtes ja kunsti tarbekaubak muutmise vastu, kui samas küsitakse seda sama kapitalismi põhikurjamit, raha, käed pikkas ja ahne nägu ees. Raha paneb rattad käima, ka kunstimaailmas, vaatamata sellele, kuivõrd kriitilised selle suhtes ollakse. 

Muidugi on minu näitusel ka täiesti geniaalseid töid, mille kulud on viidud miinimumini. See näitab, et head ideed ei pea alati palju maksma. 

Ok, nüüd sai sapp otsa ja tund aega on veel sõita.

Let Daft Punk ease my mind...

Veel ühed esimesed...

Eile tegin taaskord midagi esimest korda - käisin joogas. Maria väga soovitas, sest käib ise ka.

Mingisugust jube head või halba tunnet pärast ei olnud. Pigem oli selline ükskõikne suhtumine. Kusjuures ma ei oodanudki sealt eriti midagi. Harjutused olid ok, jõudsin kõik kaasa teha. See oli täpsemalt Kundalini jooga, mis keskendub põhiliselt hingamisele, venistustele ja vastupidavusharjutustele.

Meeldis, et juhendaja ei ajanud väga palju esoteerilist juttu. Ja muusika oli mõnus. Ja väike grupp ja intiimne õhkkond oli mõnus. Tõenäoliselt lähen veel - vähemalt käin nii kaua, kuni aeg lubab. Uskuda ju võib, et see aitab ja tulemused tulevad muidugi alles regulaarsel käimisel.

Esimesed kevadel...

Mul tuli just meelde, mida ma eile kirjutada tahtsin.

Kuulsin eile esimest korda kevadlindude laulu. Ma ei tea, kas need olid juba kuldnokad, aga seda konkreetset linnalaulu kuuleb igal kevadel. Kui lumemägesid mitte tähele panna, siis oleks illusioon lausa täiuslik.

Linnulaulu kuulsin teel psühholoogi juurest tööle tagasi. Esimene käik psühholoogi juures. Oli väga tore naine ja selgitas väääääääääga pikalt, kuidas anti-depressandid toimivad. Ma olin täiega müüdud! Õnneks tema mulle neid välja ei saanud kirjutada ja õhtul kodus tuli mul mõistus uuesti pähe.

Lühidalt aga seletas ta mulle hästi ära, miks osad inimesed suudavad nagu oravad rattas kogu aeg lasta ja miks osad, näiteks mina, väsivad kiiremini. See pidi olenema heaoluhormooni ehk serotoniini kogusest iga inimese organismis. Serotoniin on see, mis tasakaalustab organismi seisundit pingelisel ajal (ehk on siis midagi homoöstaatilise hormooni taolist või ongi see, ma pole kindel kas ma sellest õigesti aru sain).

Minul aga pole loomulikku serotoniini piisavalt, vaid ma pean seda mujalt muretsema. Mu organism ei suuda lihtsalt pinge seisundis end piisavalt ruttu kokku võtta ja taastuda. Kuna mu ärevushäired kummitavad mind nüüd juba täiesti suvalisel ajal, siis ta ütles, et süsteem on täiesti paigast ära nihkunud. Huumoriga asja võttes peaksin ma tõsiselt kaaluma hedonistiks hakkamist. Tegelikkuses aga pean ma endale lubama nii palju lõbustusi ja mõnusaid asju kui võimalik, et serotoniini pingele vastu toota. Eriti meeldis talle rõhutada üht konkreetset "lõbustust", aga ma ei hakanud teda paratamatu reaalsusega kurssi viima.

Stress relief. I miss my little soft orange cat who smells like vanilla!

OMG, my dream has come true!

My absolute dream apartment - completely white!

by Dask Marshall

Kanasupp vs gripp

Kõikidele oma tõbistele sõpradele mõeldes tegin täna klassikalist kanasuppi. Pilt pole jälle suurem asi, aga supp oli hea. Suutsin isegi vastu panna kiusatusele kasutada puljongikuubikut.

Taas köögis

Sea strogonov paprika-hapukoore kastmes

Pilt ei ole kõige toredam, aga söök oli hea.

Sea strogonov
Paprikapulber
Shalottsibul
Küüslauk
Paprika
Shampinjonid
Kanapuljong
Tomatipasta
Hapukoor

Ma ei tea, mis on õige järjekord, aga mina tegin nii:
Väikeses kausis segada stogonov paprikapulbriga ja seejärel pruunistada pannil. Lisada juurde sibul ja küüslauk. Järgmisena lisada paprika ja shampinjonid ning lasta kaane all haududa. Seejärel lähevad peale kanapuljong ja tomatipasta ning lasta jälle haududa. Kui tuli alt ära keeratud, lisada hapukoor.

Ilmselgeid asju ma üles kirjutada ei viitsinud. A la et sool ja pipar ja mida iganes keegi veel kasutab. Samuti kogused ja ajad.

Väga lihtne, tavaline ja hea toit.

Me me me

Vaatasin eile vanu pilte.

Venna lõpetamine.

Lohusalus 2009. Seal oli väga ilus.

Pokumaal 2009.

Jälle 2009 - igatsen oma pikki juukseid... nuuks.... ja jep, see on mu voodi, alati ülestegemata.

Unenägu

Täna hommikul mäletasin üle hulga aja päris täpselt, mida unes nägin. Episoodiliselt siiski.

Läksin nagu vaatama endale uut korterit - ma ei teagi miks, vist keegi soovitas, sest isegi unes korrutasin, et mu praegune korter on väga hea ja ma ei taha sealt ära kolida. Huvitav oli aga see, milline uus pakkumine välja nägi. See oli tegelikult üks tuba suurest mitmetoalisest korterist ja see oli sama maja, mida ma korduvalt olen unes näinud: 30ndate stiilis kõrgete lagedega ja puust sisustusega, kus noored (tudengid) elavad. Korter või õigemini tuba korterist oli aga kõike muud kui puust ja 30ndatest. See nägi välja nagu majale külge ehitatud talveaed. Tohutult kõrgete lagedega, valgete seintega, 2/3 seinapinnast oli tegelikult klaas, ka lagi oli klaasist. See oli üks tuba korterist, mida ühendas teise, üsna tavalise ja väikese toaga isegi mitte uks, vaid tume läbipaistmatu uksekardin.

Mäletan, kuidas ma sellele toapakkumisele vastu puskisin. Ütlesin, et siin hakkab ju väga külm, sest see on nii suur ruum ja soojus hajub seal lihtsalt ära. Teiseks ütlesin, et klaas ei hoia hästi sooja - see on ise külm ja õhkab külma. Kolmanda veidra asjana käis keegi teine välja selle, et kui äikesetorm tuleb, siis see lööb mõne klaasi puruks. Ning muidugi, et privaatsust siin eriti ei ole - küllap oli tuba siis esimesel korrusel -, sest aknad on maast laeni ja kardinaid ma ei näinud. Lõpus tegelikult märkasin kõrgel üleval lae all allatõmmatavaid ruloosid. Sellele kõigele oli mingi eellugu ka, et kes ja miks mulle seda tuba üldse pakkus, ent seda ma enam ei mäleta.

Vahepeal läks unenägu edasi. Äkitsi olin sõpradega kuskil vanades sadama hoonetes peol - oli päevane aeg. Margit oli energiast punnis ja tiris kõiki Paljassaare laevale - jah, nii see oli. Ma ei tea, miks Paljassaare, ma ei saa aru, kuidas mul selline nimi unes üldse pähe sai tulla. Igatahes oli seal vahepeal pisut ekstreemsusi, kuskilt üleronimised ja ülesronimised ja siis lõpuks nägin ühte väga logu puust kalalaeva pika mastiga. See seisis väga kõrge ja järsu kallakuga kõrgendiku all, nii et sinna peale saamiseks pidi hooga hüppama ja laevast paistis tegelikult välja ainult masti tipp. Mina aga keeldusin sinna peale hüppamast. Keegi nagu sundis mind, aga nähes, et ma ikkagi ei kavatse laeva peale minna, andis alla ja jäi minuga suure rohu sisse vanas sadamas istuma.

Ja siis helises kell.

Täna ma kokkasin

Mee ja sinepi marinaadis kana küüslaugu ciabattaga. Marinaadi oleks võinud julgelt kangema teha kui retseptis kirjas. Ciabattale raputasin ohtralt peale Napolist toodud pikantset ürdisegu, võid ja peeneks hakitud küüslauku....mmmmmm.....

Like Cool - Pixel Wall

by Amirkhan Abdurakhmanov 

Loodetavasti mõtleb keegi välja ka valguskujunduse - sellest olen ma kaua unistanud. Loominguline kodu.

Täna oli ilus hommik...

Eile õhtusöögiks

Ära tegin: Margiti soovitatud kana-ciabatta

Töö teeb inimesest ahvi....punkt.

Täna on lõpmata raske päev... selle kinnituseks on piinav peavalu, mis mind vaid erandjuhtudel harva külastab.

Üldiselt on nii, et igaüks rassib ikka enda eest ja ise oled süüdi, kui endale liiga suure koorma oled kanda võtnud. Minu projekt, minu näitus - mis see teistesse peaks puutuma, eks ole? Olen üksiküritaja. See on umbes see suhtumine, mille osaliseks ma täna sain. Aga ma ei ole hingelt üksiküritaja, ma olen meeskonnas tegutseja, aga see tähendab, et iga meeskonna liige panustab ja mõistab ettevõtmise olulisust, mitte ei pillu kaikaid kodarasse.

Ega mina süüdi ei ole, et need näituseprojektid nii keerulised on!!! Aga täna olin ma täiega süüdi!!! Ega mina neid keerulisi tehnilisi lahendusi välja ei mõelnud ja ma ei saa ju kunstnikele öelda, et kuulge, see on nii keeruline, et mõelge midagi lihtsamat välja. "See küll ei tööta. Kuidas see saab töötada?" - No saab ju, kui kahel eelmisel näitusel on kõik ok olnud ja juhtmed õigesti seina pandud.

Esimene reaktsioon on ei saa, raske, pole võimalik, naeruväärne. Nii ei saa ju töötada, kui kõik esimese minutiga ära nullitakse ja pessimismuse tempel peale lüüakse. Me oleme ju fakti ees - näitus peab üles saama. Milleks vinguda ja viriseda, kui selle energia võiks kulutada lahenduste otsimisele. Aga ei, 27aastane väike tüdruk, kes on paari kuu jooksul tehniliste teadmiste poolest tohutult arenenud, peab vist ennast veelgi arendama ja kõik ise üles ka panema.

Let the hard work begin!

PS! Mul ei ole kunagi suitsu isu, aga täna ma tõesti tundsin seda...