Ojaa, täna vaatan aknast välja lausa mõnuga. Hommikul panin oma kärtskollase kummikud ka mänuga jalga. Mõnuga ei pane enam mütsi pähe, kuigi kaks paari kindaid soojendavaj sõrmeotsi ka väheste plusskraadidega.
Mul pole isegi suurt lugu sellest, kas päike paistab või on taevas ühtalselt hall ja sombune. Peaasi, et miskit kogu aeg tilgub ja vuliseb, et lombid aina kasvavad ja must maapind valge lume alt ennast välja punnitab. Nii peabki. Klišee jutt, aga talvest on tõesti kõrini.
Teisipäevane sünnipäev oli ütlemata tore. Mulle hakkasid jälle planeerimata asjad meeldima. Olin üksi Tallinnas, aga meeleolu ja päev polnud kaugeltki üksikud. Töö juures olid kõik armsad inimesed sõna otses mõttes ukse taga reas, et lilli ja kommi edasi anda. Ma hõljusin terve päev vist sentimeeter maapinnast. Ja nüüd ma sain aru mobiilisõnumite meeldivusest - nii tore oli kuulata, kuidas ig anatukese aja tagant üks sõnum jälle mopsi kohale lendas.
Eks mul oli piinlik ka - ma pole just eeskujulik sünnipäevade meelespidaja. Õigupoolest ei pea neist isegi lugu. Aga vaat, mis kõik muutuda võib. Minu "uue aasta" lubadus on pidada järge kõigi toredate inimeste sünnipäevadel, sest ükski hea sõna ega kallistus pole kunagi liiast. See oli tõeline armastuse päev (vaatamata sellele, kui väga ma seda sõna vihkan).
Täna aga lõikan tööpäeva lühemaks, et Tartusse soengut keerama minna. Lokitangid ja juukselakk on kotis, mõned aksessuaarid ka ja kolm komplekti peoriideid - et oleks valida, noh! Polegi ammu korralikult välja saanud, viimati vist veebruaris :S Vuih.
Aga nüüd siis tuleb tibukummikud varbaotsa tõmmata, seljakott selga panna ning bussijaama poole sammuma hakata. Muide, ainus ebameeldiv asi, mis mul seoses selleaastase sünnaga oli, on et nüüdsest pean maksma Sebe bussidel täishinda. Jamps!
