Lassa viis üleujutusi vaatama :)

Päike ja vesi mõjuvad pohmellile imehästi.

Galaktika romantika

Esimene sissekanne sarjast "Mina ja maailm".


Galaktikatel ja inimestel on palju sarnast! Näiteks galatikate liitumisel vabaneb palju energiat ja tekivad väikesed uued tähed.

Kuupiletid ja üks avamine

Kahel päeval järjest on piletikontroll enne Laulupeo peatust passinud, kolmapäeval ja neljapäeval. Kolmapäeval oli mul kuupiletil viimane päev ja neljapäeval uue kuupileti esimene päev. Seega võin ennast lohutada, et vähemalt 2 kuu kuupiletid on ennast nüüd ära teeninud.

Kolmapäeval oli Lauritsa näituse avamine Artdepoos "Trickster's Office". Nii "tore" kui kunstnikud on oma materjali korralikult läbi närinud (näiteks nagu ka Raoul Kurvitza "Projekt VOOL"). "Puhas" kunst on kena küll, kuid tihtilugu jääb selle järelvibratsioon nõrgaks. Hea näituse tunneb aga ära sellest, kui see nagu vibunöör sind mingis kindlas suunas liikuma paneb (ehk siis maakeeli ora perse pistab) ja mille rajal sa veel ka mõnda aega hiljem kulged. Nii Lauritsa kui ka Kurvitza näituste puhul oli mul ka see tunne, nagu jookseksid kõik nende näituste eelsed ja aegsed nähtused, kuulmised, lugemised ühte kohta kokku - sa näed lausa reaalselt seda tihedat niidistikku enda ees, võrk, mis koob ennast iseenesest edasi.

Ja ma saan aru, et galeristid peavad kunstnikele igati meelejärgi olema, aga liigne lipitsemine ja ilutsemine ja ülemäärane püüd näida ÜBER erudeerituna (loe: kõiki tarku sõnu ühte ritta pannes, saab sisuka lause asemel arulageda teksti, mille mõtete liitmisel saab vastuseks 0) on vahel halenaljakas. Ja siis veel panna kunstnik olukorda, kus ta peab teistele galerii ettevõtmistele reklaami tegema!!! Mul hakkas nii kohutavalt piinlik, kuid õnneks tuli Laurits sellest viisakalt ja ennast kompromiteerimata välja.

The End

Mida salvestaksite teie riiklikult eraldatud 8 GB enne apokalüpsist?

Käisin eile Krahlis "The Endi" vaatamas. Läbi Zarathustra õpetuste, tänapäevaste inimeste ja apokalütliste hirmuolendite maailma anti edasi täitsa põnevaid mõtteid ja muidugi visuaale. Ma ütlekski, et visuaalne pool oli märksa parem pool selle etenduse puhul, kui sõnaline. Peeter Lauritsa fotoprojektsioonid ja Taavet Janseni arvutipüramiid - !!!!

Väga hea elamus jäi siiski saamata. Kuidagi ei haakunud see värk minuga, isegi mitte vaatajatribüünidega ringisõitmine etenduse ajal... Teistel oli küll palju nalja ja naeru, aga minu jaoks jäi etendus pisut kakofooliseks - halvas mõttes. Võib olla oligi nii mõeldud...

Häiris, häiris, häiris noore näitlejanna Riina osa - õnneks oli talle antud üsna vähe sõna, näha oli, et tema näitlejatee on alles alguses ning lavaline väljendus tal veel üsna kange. Küll aga oli super Mari Abel!

Hommikusöök!!! Nämm....

Mida erilist pühade puhul - Caesari salat lõhega...mmmm!