Luule tuleb taas

Siis veel....., neil ammustel aegadel kui ma elasin Tartus oma romantilist tudengipõlve, ostsin üksjagu luuleraamatuid.

Ma olin ära unustanud, kui hea on luulet vahepeal lugeda.

Paar nädalat tagasi sain seda tunnet uuesti tunda.

Siin mõned read Sulev Olli luulekogumikust "Printsessi voodikohendaja päevaraamat" (2010):

Kui me kohtusime,
töötasin ma saladustemüüjana
ühes nurgapealses väikepoes.

"Üks väike ja eriti armas, palun,"
ütlesid sa
ja plagistasid naerda nagu
oleksid su hambad
valged klaveriklahvid.

"Sina ise oledki see väike ja armas,
ma ei saa sind sulle müüa,
nõnda nagu tuulele ei saa müüa tuult
ega taevale taevast."

/.../

Kui me kohtusime,
teenisin leiba
jalajälgede asjatundjana
ühe eradetektiivi juures.

Mind palgati,
sest ma tundsin valu,
kui sa möödusid.
Paljajalu.

/.../

Kui me kohtusime,
oli maailma kõiksus
usaldanud mulle
aastaaegade vahetamise.

Kevaded olid sinu silmad.
Sel aastal
suve ei tulnudki.

Järgmisel
polnud ma enam selles ametis.