teisipäev, 15. juuni 2010

3 päeva puhkuseni....

....ja pidu reedel!

Tänase päeva märksõnad: Andi Clark, hübriidid, wriders, vaimu ökoloogia, küborg, elektrooniline vari, noosfäär, kimäär, meem, sünkretism, replikatsioon, võõrandumine, delineaarsus, bioloogiline-, tehnoloogiline- ja hübriidreaalsus.

Juhuu, ja nii magistritöö edenebki.

pühapäev, 13. juuni 2010

Patarei


Uskumatu, aga patarei kultuuritolmu parim osa oli sinna sisse ronimine - mööda killustikku, läbi okastraadi, üle müüri, mille vastu tumedas kesköised lained kurjakuulutavalt laksusid, kivilt kivile üles ja alla hüpates olimegi lõpuks kohal.

Aga kui tuli välja, et merelava tähendab 3x3m valget telki mereääres ja peasaali rahvas oli ennast nii täis joonud, et oli võimaline ainult istuma või tegi vabalangemist betoonpõrandale, siis otsustasime oma asjad kokku pakkida ja Nokusse minna.

5 päeva suvepuhkuseni!

esmaspäev, 12. aprill 2010

Lassa viis üleujutusi vaatama :)


Päike ja vesi mõjuvad pohmellile imehästi.
















































pühapäev, 11. aprill 2010

Galaktika romantika


Esimene sissekanne sarjast "Mina ja maailm".


Galaktikatel ja inimestel on palju sarnast! Näiteks galatikate liitumisel vabaneb palju energiat ja tekivad väikesed uued tähed.

reede, 9. aprill 2010

Kuupiletid ja üks avamine



Kahel päeval järjest on piletikontroll enne Laulupeo peatust passinud, kolmapäeval ja neljapäeval. Kolmapäeval oli mul kuupiletil viimane päev ja neljapäeval uue kuupileti esimene päev. Seega võin ennast lohutada, et vähemalt 2 kuu kuupiletid on ennast nüüd ära teeninud.

Kolmapäeval oli Lauritsa näituse avamine Artdepoos "Trickster's Office". Nii "tore" kui kunstnikud on oma materjali korralikult läbi närinud (näiteks nagu ka Raoul Kurvitza "Projekt VOOL"). "Puhas" kunst on kena küll, kuid tihtilugu jääb selle järelvibratsioon nõrgaks. Hea näituse tunneb aga ära sellest, kui see nagu vibunöör sind mingis kindlas suunas liikuma paneb (ehk siis maakeeli ora perse pistab) ja mille rajal sa veel ka mõnda aega hiljem kulged. Nii Lauritsa kui ka Kurvitza näituste puhul oli mul ka see tunne, nagu jookseksid kõik nende näituste eelsed ja aegsed nähtused, kuulmised, lugemised ühte kohta kokku - sa näed lausa reaalselt seda tihedat niidistikku enda ees, võrk, mis koob ennast iseenesest edasi.

Ja ma saan aru, et galeristid peavad kunstnikele igati meelejärgi olema, aga liigne lipitsemine ja ilutsemine ja ülemäärane püüd näida ÜBER erudeerituna (loe: kõiki tarku sõnu ühte ritta pannes, saab sisuka lause asemel arulageda teksti, mille mõtete liitmisel saab vastuseks 0) on vahel halenaljakas. Ja siis veel panna kunstnik olukorda, kus ta peab teistele galerii ettevõtmistele reklaami tegema!!! Mul hakkas nii kohutavalt piinlik, kuid õnneks tuli Laurits sellest viisakalt ja ennast kompromiteerimata välja.

pühapäev, 4. aprill 2010

The End


Mida salvestaksite teie riiklikult eraldatud 8 GB enne apokalüpsist?

Käisin eile Krahlis "The Endi" vaatamas. Läbi Zarathustra õpetuste, tänapäevaste inimeste ja apokalütliste hirmuolendite maailma anti edasi täitsa põnevaid mõtteid ja muidugi visuaale. Ma ütlekski, et visuaalne pool oli märksa parem pool selle etenduse puhul, kui sõnaline. Peeter Lauritsa fotoprojektsioonid ja Taavet Janseni arvutipüramiid - !!!!

Väga hea elamus jäi siiski saamata. Kuidagi ei haakunud see värk minuga, isegi mitte vaatajatribüünidega ringisõitmine etenduse ajal... Teistel oli küll palju nalja ja naeru, aga minu jaoks jäi etendus pisut kakofooliseks - halvas mõttes. Võib olla oligi nii mõeldud...

Häiris, häiris, häiris noore näitlejanna Riina osa - õnneks oli talle antud üsna vähe sõna, näha oli, et tema näitlejatee on alles alguses ning lavaline väljendus tal veel üsna kange. Küll aga oli super Mari Abel!

reede, 2. aprill 2010

Hommikusöök!!! Nämm....


Mida erilist pühade puhul - Caesari salat lõhega...mmmm!

pühapäev, 28. märts 2010

Reinu sünna



Margiti sünna oli mega! Kahju ainult, et mul polnud jaksu olla nii kaua üleval, et koos tsikkidega Lady Gaga "Bad Romance'i" kaasa laulda. Heheee

Aga ega magada niikuinii ei saanud :)

Olin kell 15 kodus ja ärkasin kell 21, lürbin pakisuppi ja mõtlen, et järgmiseks nädalaks on raha järel ainult 110 krooni.

Muusika lohutab - Dub FX. Kohe, kui raha saan ostan pileti ka ära.

reede, 26. märts 2010

Varvas liigub, mõte ei liigu.
Ja niimoodi terve päev. Oeh.

Öösel täielikult magamata...

Ootan juba, kuna kell 16 tiksub, panen täna töö juurest varem plehku. Lähen ostan endale sinkjasmusta juuksevärvi ja põikan läbi Draakonist ja Hobusepeast. Juuksevärvi suhtes pole ma küll kindel - äkki mingi tumepruun läheks ka kaubaks.

Maailamavalu ka. Paaniliselt kardan inimesi, kes kardavad näidata oma tõelist mina. Tore oleks kui vähemalt kallite inimeste ja/või sõprade seltsis ennast vabalt tuntakse ja mask maha võetakse. Olla rahulik ja loomulik, nagu ütles mu kallis sõber mrt ja tal on pagana õigus.

Maskidest rääkides, siis Artdepoo Kusti Künnapu näitus "Maskid" oli päris värvikirev ja huvitav, puhas värv, puhas vorm, puhas rõõm. Kuigi mu lemmikuks olid ikkagi maalid, mitte ülevärvitud maskid - need kuidagi ei jõudnud minuni kohale. Kitši (ehk siis Universaal-Universumist ostetud maskid) saaks kindlasti väga edukalt "tõsise" kunsti juures kasutada, kuid see on väga õrnal jääl kõndimine. Näiteks Kiwa vildikaseeria Kumus popi näitusel on vägagi õnnestunud. Võib olla töötaksid Künnapu maskid paremini üksi, mitte reana koos eksponeerituna - siis tunduks ka kollaseks värvitud ja mustade täppidega mask esiletõusvana ja tekitaks küsimuse "Mis see siis veel on?!". See on hea küsimus kunsti puhul, minu arvates. Paneb ka kõige tuimemal vaatajal midagi ajusagarate vahel liikuma.

Ahjaa, õhtul on meil Heiliga plaanis skultpuurimajja minna. Pagan see on pärapõrgus ju! TTÜ taga. Aga no vähemalt loodaks siis ühtteist skulptuuri nahka ka pista ja Anne ja Paul Rodgersi juttu kõrvale kuulata. Juba ootan! :)

reede, 19. märts 2010

Ti-ti-ti-ti-tihane

Ojaa, täna vaatan aknast välja lausa mõnuga. Hommikul panin oma kärtskollase kummikud ka mänuga jalga. Mõnuga ei pane enam mütsi pähe, kuigi kaks paari kindaid soojendavaj sõrmeotsi ka väheste plusskraadidega.

Mul pole isegi suurt lugu sellest, kas päike paistab või on taevas ühtalselt hall ja sombune. Peaasi, et miskit kogu aeg tilgub ja vuliseb, et lombid aina kasvavad ja must maapind valge lume alt ennast välja punnitab. Nii peabki. Klišee jutt, aga talvest on tõesti kõrini.

Teisipäevane sünnipäev oli ütlemata tore. Mulle hakkasid jälle planeerimata asjad meeldima. Olin üksi Tallinnas, aga meeleolu ja päev polnud kaugeltki üksikud. Töö juures olid kõik armsad inimesed sõna otses mõttes ukse taga reas, et lilli ja kommi edasi anda. Ma hõljusin terve päev vist sentimeeter maapinnast. Ja nüüd ma sain aru mobiilisõnumite meeldivusest - nii tore oli kuulata, kuidas ig anatukese aja tagant üks sõnum jälle mopsi kohale lendas.

Eks mul oli piinlik ka - ma pole just eeskujulik sünnipäevade meelespidaja. Õigupoolest ei pea neist isegi lugu. Aga vaat, mis kõik muutuda võib. Minu "uue aasta" lubadus on pidada järge kõigi toredate inimeste sünnipäevadel, sest ükski hea sõna ega kallistus pole kunagi liiast. See oli tõeline armastuse päev (vaatamata sellele, kui väga ma seda sõna vihkan).

Täna aga lõikan tööpäeva lühemaks, et Tartusse soengut keerama minna. Lokitangid ja juukselakk on kotis, mõned aksessuaarid ka ja kolm komplekti peoriideid - et oleks valida, noh! Polegi ammu korralikult välja saanud, viimati vist veebruaris :S Vuih.

Aga nüüd siis tuleb tibukummikud varbaotsa tõmmata, seljakott selga panna ning bussijaama poole sammuma hakata. Muide, ainus ebameeldiv asi, mis mul seoses selleaastase sünnaga oli, on et nüüdsest pean maksma Sebe bussidel täishinda. Jamps!