AntiVJ ja Principles of Geometry

Ma ei ole kindel, kas kogu see etendus oli nii palju raha väärt, kui ma selle eest maksin. Ilmselt pani visuaalide tegijatele Kumu audikas teatud piirangud peale ja ma oleksin oodanud rohkem kunstilist kui matemaatilist mõtlemist. Ma istusin seal pimedas ja mõtlesin kogu aeg: "Krdi matemaatika!" Aga nad on teinud palju lahedamaid visuaale ja tõenäoliselt kui nad kahe aasta pärast tagasi tulevad, teevad nad midagi linnaruumis, kuhu nende võimed reaalselt ka ära mahuvad.

Ttüdinesin visuaalidest ära ja pühendusin rohkem muusika kuulamisele, mis oli väga huvitav. Elektrooniline, kosmiline laptop muusika, väga palju sämpleid ja väga mitmekesine esitus, mida saatis sügav bass ja sünteka hääled. Paraku ei olnud ka seal midagi rabavalt uuenduslikku. Võib-olla ei pidanudki olema.

http://www.myspace.com/principlesofgeometry

Kolm kunstnikku

Kui ma peaks kunagi näituse tegema, siis järgmised kolm videot oleksid seal kindlasti olemas, juhul kui mul need mingi nipiga siia maailmaäärele saada õnnestub. Sealjuures on need videotööd ka need, mis on põhjalikult mõjutanud mu arusaamu ja eelistusi kunstist ja pole vähe öelda, et need muutsid vägagi palju seda, kuidas ma kunstist mõtlen ja enda ümber asju tajun.

Shirin Neshat on iraani päritolu kunstnik, kes aga juba mitukümmend aastat läänes elab ja töötab, kuid tema kunsti sisuks on tema sünnikultuur. Teda võib tõenäoliselt liigitada feministlikuks kunstnikuks, kuigi ta ennast ise selleks ei pea ja kuna ka mina sellest sõnast suures vaimustuses ei ole, siis tegelikult huvitavad mind Neshat juures hoopis teistsugused asjad.

Mul õnnestus suurt Neshati näitust külastada kaks aastat tagasi EMMAs (Espoo), kus oli ka see video. Reaalses ruumis peaks see kaheosaline video olema projitseeritud vastasseinadele.



Järgmine video on minu uus avastus selleaastasel Veneetsia biennaalilt. Austraalia noor kunstnik Shaun Gladwell, kelle peale sattusin muidugi täiesti juhuslikult peale seda, kui olin külastanud (üli)igavaid Egiptuse ja Šveitsi jms paviljone (ma saan aru, et see on ainult minu arvamus, sest osadele isegi meeldis Egiptuse siiralt naiivne väljapanek). Gladwellilt vaatasin kahte videot, mõlemast lühike klipp ka siin (YouTube'is lihtsalt ei olnud pikemat). Slowmotion video Austraalia outbackist. Känguruuga video oli eriti pikk, aga Veneetsias ma istusin kuni lõpuni, sest ülihea helitaust ja ilma narratiivita video lihtsalt naelutasid koha peale. Teine, autoga video oli väiksem, ja sellest oli kahju, aga see efekt, mis tekkis jälle slowmotion tehnikast, tolmusest teest ja sõidu ajal autost välja ronivast mehest, oli mega.





Kolmas kunstnikegrupp näitusel oleks venelastest AES+F. Nendest hakkasin ma huvituma siis, kui Eha tuli kaks aastat tagasi Veneetsia biennaalilt (siis mind veel kaasa ei võetud) ja rääkis kõigile kui "rõveda" ja "õõvastava" asja venelased üles on pannud. Poliitilisest seisukohast muidugi. See olevat tellitud teos ja AES+F Kremli käsilased, mõnede arvates. Aga mina näen selles hoopis teisi asju, kuigi poliitika on siin töös ilmselgelt olemas. See on täpselt samas formaadis tehtud kui Trimalkose pidusöök, mille ma varem siia postitanud olen.



Mis mind nende tööde juures huvitab on eelkõige slowmotion formaat. See ei ole mingi uus asi, aga see on alternatiiv kogu vilkuvale visuaalmaailmale, mis meie ümber on. Ja eriti mainstream filmi(kunsti)le (kunstile on isegi valus öelda sellise asja kohta) ja TV-sarjadele on see kiire ja segane piltide ettesöötmine väga omane. Seda esiteks. Teiseks, inimene ei näe kunagi oma silmaga midagi slowmotionis. Fastforward on kogu aeg meie ümber - autod, tuule räsitud puud, üldse igasugune kiirem liikumine. Aga võimatu on jälgida auto rattaid liikumas in slowmotion, samal ajal kui nad tegelikult vurised 100km tunnikiirusega. Slowmotion tähistab justkui mingit teist teadvusseisundit. See lausa sunnib detaile jälgima - ja kui tähtsad on detailid! Kõik need videod rõhuvad minu meelest mingisugusele erilisele teadvusseisundile. Nad imavad sind justkui enda sisse ja peale vaatamist mängib see video replay'd igas sinu naharakus. (eks see ole jälle kinni tunnetuse ja vastuvõtlikkuse küsimus). Samas, kõik need videod tegelevad täiesti maiste asjadega, aga seda läbi täiesti ebamaise või erilise fenomenoloogilise tunnetuse.

Kaasaegse kunstiga, öeldakse, on alati see probleem, et inimesed ei saa sellest aru. Lollid inimesed! Kas tõesti iga inimene tänavalt saab täiesti aru Köleri või Mägi või Raffaeli kunstist? Vaevalt küll. Hale vabandus. Kaasaegse inimesega räägibki kõige rohkem ikka kaasaegne kunst, olenemata sellest, millised on selle inimese tegelikud kunstilised eelistused. Kuni impressionismini oli inimesel vaja seljatäit teadmisi Vana-Kreeka ja -Rooma kultuurist, müütidest, kirjandusest ja kes-teab-millest-kõigest-veel. Eks neil inimestel, kes tollal reaalselt seda kunsti nautida said, need teadmised ka olid. Aga tavalisel inimesel need suuremalt jaolt ikka puudusid. Ja ime küll, nüüd arvatakse, et tänapäeva kunsti puhul on jälle vaja mingit ilget kogust teadmisi, et sellele "kaasaegsele kunstivärgile" üldse pihta saada. Ma pole veel haledamat juttu kuulnud! Need videod on ilmselge näide sellest, et vaatajal pole vaja mitte mingeid teadmisi mitte millestki. Kunsti mõistmine on inimese enda kätes. Kunstnikupoolse tasutsüsteemi tabamine võib kasuks tulla, aga tavalisele inimesele pole see absoluutselt vajalik. On vaja ennast vabaks lasta ja lasta kunstil endasse märk jätta. Ilmselt kogu kunst seda ei tee, sest palju kunsti on täielik jama.

On ka muidugi teoseid, mis lausa nõuavad teatud taustateadmisi. Näiteks Beuysi kiri purgis. Noh, konserveeritud paber, millel on mingi tekst. See on jäärapäine kunst, sest ta ei lase ennast vabalt interpreteerida ja ta on tugevalt seotud oma aja ja kohaga ja ilmselt tänapäeva vaatajale ei suuda mitte midagi edasi anda. Ta on tühi ja tema ainus sisu on see, et ta on Beuysi tehtud. Mida vaataja peab selle kirja kohta teadma on see, et see on ajaleheartikkel, kus Beuys õppejõu kohapealt lahtilastakse igasugustel varjatud ja varjamatutel asjaoludel. Enne seda fakti on see purk täiesti tõrges vaataja suhtes ja vaataja tema suhtes. Ja isegi peale seda teadmist - mida sellega tänapäeval peale hakata? Mis kasu vaataja sellest saab? See on (kunsti)ajalugu, mitte kunst. No, see teema kisub liiga pikaks, eks siin on palju poolt ja vastuargumente, mida ma oma vaimusilmas ette näen.

Aga niipalju siis seniks.

Olgem avatud.

üks tark inimene ütles kord, et....

Kui sul pole kedagi teist kiusata, siis kiusa iseennast.

Vietnami salv

Vana hea.... aitab mul hingata aeg-ajalt, muidu tuiguks kogu aeg ringi, sest pea on paks.

Vaene väätsuke kael peab inimesel 7 kilo (siia-sinna) peakolu enda otsas kandma. Pole siis ime, et kaelihased pidevalt massaaži tahavad. Muidugi massaaž on muudel põhjustel ka hea :)

Lotman rääkis eile oma loengus ühe järjekordse naljaka loo. Kuna osa tema jutust vahel habemesse ära kaob, siis ma ei saanud aru, kes oli autor ja mis olid tegelaste nimed. Aga siiski on lugu väärt edasi andmist, ma usun.

Ühel hommikul ütles habemeajaja Vassili Mihhailovitš on naisele, et too serveeriks talle tavapärase kohvi ja leivaviilu asemel täna hoopis kaks leivaviilu ja üldse mitte kohvi. "Loll vanamees!" ütles naine ja tõi Vassilile kaks leivaviilu. Vassili võtab leiva kätte hakkab hammustama, kuid kohkub siis äkki tagasi. Mida ta näeb! Leiva sees on kellegi nina! Täiesti korralik, lihane nina. Vassili mõtleb küll, aga ei saa siiski aru, kuidas sai üks nina sattuda leiva sisse. Küpsetatud leiva sisse. Kusjuures nina ise oli täiesti värske ja puhas.

Samal hommikul ärkab teises linna otsas üles Gavril Gavrilovitš, vaatab hommikul peeglisse ja avastab, et tal pole nina. No kuidas on võimalik, et ööga nina kuhugi ära kaob ja niisama küljest ära tuleb! Gavril Gavrilovitš läheb siis oma nina linnapeale otsima. Jõuab Nevski prospektile ja näeb kaugelt oma nina, kes näeb väga tähtsa nina moodi välja - uhkelt riides ja nina püsti. Näeb, kuidas nina otse katedraali siseneb ja läheb ninale järgi. Nina palvetab ja sis läheneb Gavril oma ninale. "Kuulge, nina, kas Te ei tahaks oma kohale tagasi tulla?" ütleb Gavril. "Kuulge, härra!" turtsub nina vastu, "Kes te üldse olete, et minuga niimoodi räägite. Ma ei tunne Teid, Te olete minust alam ja ma ei usu, et me isegi ühest departemangust oleme!" Ja nii kõndis Gavrili tähtis nina oma teed edasi ja Gavril jäi.... pika ninaga.

See lugu pidi veel edasi minema, aga Lotman rohkem ei rääkinud. Igatahes kisub sinna Meistri ja Margarita j aveel paljude teiste samasuguste lugude hulka. Mulle meeldib!

See nina jutt siis seoses sellega, et ma oleks praegu parem ilma oma ninata!

Käsitöö

Varsti läheb hullemaks nõelumiseks. Neist helmestest peaks siis tulema vöö mu ballikleidile. Ball on novembris, puudvad veel kingad, aga neid küll ise tegema ei hakka.

Tehnika on muidu selline, et kõik helmed kinnitan ükshaaval helevalgele või läbipaistvale tugevamale kangale, mis peaks üleni olema lõpuks kaetud helmestega ja siis kinnitan kleidile. Hea närve rahvustav (???) tegevus.

Maalt

mis vahepeal toimunud on...

Veits updeiti ja pilte ka muu diibi jutu kõrvale

Tegelt sai viimast korda seenel käidud juba mingi paar nädalat tagasi. Aga no millised seened ja milline mets! Ma ütlen....et kui see maine elu ikka täiega kopa ette viskab, siis kolin metsa elama ja toitun ainult seentest. Minust saab nii metsamemm!





See oli siis nüüd...eelmisel nädalavahetusel, kaks pimestavalt ilusat hammasterida eelkõige ehk lassa ja süst.









Teadagi mis siin toimub! Salajutud lähevad haisema!










Nii kavala naeratusega tüdrukut annab otsida! Aga tegelikult südames on ta nii üdini siiras ja hea, et hakkab enda pärast häbi. Ma istusin ka seal kuskil muidugi, illekas, vahelduseks oli seal isegi hea muss too õhtu. Seltskond aga oli hea nagu alati. Pärast illekat sai edasi gen klubisse liigutud, mis oli suht pettumus nagu juba harjumuseks on kujunenud, ja õhtu lõppes zavoodis kodulauluga...
Keda ma lollitan, õhtu lõppes kell 8 hommikul!

Vähemalt järgmine nädalavahetus tõotab rahulikum tulla. Kuigi, you never know what happens at Plektrum!

Parfüüm

Soovitan kõigile. Film nimega "Perfume: The Story of a Murderer" (2006). Põhineb 1985. aastal Patrick Süskindi poolt kirjutatud raamatul "Das Parfum".

Muide: Nirvana lugu "Scentless Apprentice" olevat inspireeritud just sellest raamatust.

Filmi stoori iseenesest on nii ja naa, kahtlaselt hollywoodlik lõpp. Aga millele tasuks tähelepanu pöörata on see, millist tohtut kaalu antakse inimmeeltele ja sellele, mida nendega korda võib saata. Lõhna asjus on inimene ehk kõige kehvemini arenenud imetaja, aga mis saab siis, kui lõhnataju muutub prevaleerivaks? Mis siis kui lõhn oleks ainus keel, milles me suudaks kommunikeeruda?

Täitsa tavaline on ju see, et me kujutame ette kunstikeelt (nägemismeel), muusikakeelt (kuulmismeel) ja kirjanduskeelt. Need on sellised märgisüsteemid, mis võimaldavad inimesel päris palju väljandada ja sama palju ka vastu võtta. Aga lõhna koha pealt ei ole vähemalt mina varem niimoodi mõelnud nagu kunsti- või muusikakeelest. Eks see tuleneb ikka rohkem mu enda harimatusest, kui lõhna tegelikult positsioonist meie elus. Ja siis veel see inimese keha lõhn, mille ümber see film käbi....oeh, see kõik kisuks jälle liiga pikaks arutluseks....

AES+F: lihtsalt vaatamiseks, aga vaadake! See oli Veneetsia biennaali kõige õõvastavam elamus

Teatrielamus

Käisin pühapäeval (06.09) Gen klubis ühte harrastajate etendust vaatamas, treffneristide edukat "Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma".

Tegin peale etendust kohe kaks järeldust enda jaoks: esiteks, harrastusteater võib olla väga hästi tehtud (sealhulgas meenutan oma Melliste külateatrit), ja teiseks, mul vist on rohkem soont kaasaegsete lavastuste kui traditsiooniliste sõnalavastuste peale.

Selge see, et need üksikud stseene siduvad proosalised repliigid seal vahepeal olid vägagi valgustuslikud ja just nii palju pessimistlikud kogu selles armastuse hulluses, nagu mulle vaja. Ühega neist seostus mul hoopis fakt teisest vallast. Tegelikult on vist viimasel kümnendil kui mitte kahel olnud kogu aeg jutt sellest, kuidas üks või teine sotsiaalne fenomen on tegelikult mitte-essentsialistliku olemisega, pigem võiks öelda, et me triivime kogu aeg selle poole, et pole olemas midagi essentsialistlikku. Kõik on üks suur kultuuriprodukt. Kõige tuntum ja parem näide selles vallas on ju soo-uuringud. Mõnede väitel on "sugu" puhtalt kultuuri ja ühiskonna genereeritud vahend, tegelikult võib olla lausa "meeste" ühsikonna genereeritud vahend tegemaks vahet võimupositsiooni juures asuvatel isenditel, ehk isastel, ja neil, kes sinna ei küündi ega kellel sinna ka asja ei ole, ehk naistel. See oli üks meetod oma jõupositsiooni kindlustamiseks skaalal "meie" ja "nemad". See on ju kõige labasem kaitserefleks.

Muidugi ma räägin ajast, mis on juba ajalugu (kuid siiski imestan ka ise siinkohal, et see ajalugu on tegelikult tuhandeid aastaid pikk ja punkti sai sellele panna ehk alles paarkümmend aastat tagasi, kui üldse). Tuleme tagasi selle juurde, et "sugu" on ühiskonna produkt, mitte mingisugune olemuslik asi (muidugi ma tean, et inglise keeles ei saa nii üheselt rääkida, kuna seal eristatakse kahte sõna nagu "sex" ja "gender", kus pigem "gender" on see vaste "soole", mida mina silmas pean. Tähendab eesti keeles võiks siis eristada geneetilist sugu ja sotsiaalset sugu vms).

Treffneristide vaimukas-iroonilises etenduses kõlas ühes vaherepliigis taoline mõte, et ka armastus on kultuuriprodukt, mis ilmselgelt pärineb romantistidelt 19. sajandil. Kogu see igavsese armastuse ja üldse mingi tingimusteta ja romantilise armastuse müüt tuli sealt. See ei eksisteeri päriselt, olemuslikult, kuid, mis parata, vähemalt osadele inimestest on see eluks vajalik aspekt. Mina muidugi üks nende seas.

Ma olen peaaegu, et nõrkemiseni mõelnud selle üle, et mis see armastus on ja otsinud seda, kuidas see (minus) väljenduma peaks. Mulle meeldiks mõelda, et armastus, nagu armuminegi, on selgesti äratuntav. Aga ei, kõik pasundavad, et armastus koosneb miljonist eri asjast jne jne. Kui armastus on mingi katustermin, siis mina pigem loobuks selle kasutamisest. Ma pigem kasutaks siis erinevaid, selgesti defineeritavai mõisteid nagu jumaldama, kiindunud olema, kallis olema jm.

Armastama ei ole midagi, mida inimesed peaksid üksteisele ütlema igal hommikul ja õhtul (minu arvates). Kui ma enamuse ajast räägin kiiremini kui mõtlen ja seeläbi satun tihti jamadesse ja jänni, siis see on üks kindel asi, mille üle ma pikalt ja korralikult enne järgi mõtlen, kui selle endast välja lasen.

Lõpuks viib mu mõtterännak mind veel sinna maale, et ma ei usu, et sõbra ja vanemate ja kallima armastusel vahet on, kui võtame armastust kitsama terminina. Nendel erinevatel puhkudel lisandub sellele "lihtsalt armastusele" veel mõningaid aspekte, ehk siis romantilise armastuse puhul seksuaalne külgetõmme, mis eristab romantilist armastust sõbra või vanemate armastusest (ärge nüüd freudistid tulge mulle siia jama ajama, Freudi teooria on ammu täielikuks jamaks kuulutatud).

Armastus on kultuuriprodukt, aga ilma selleta vist ka ei saaks. Siiski on mul kahju neist inimestest, kes seavad ennast armastuse otsinguile, ja saabuvad sealt vanas eas tagasi tõdemusega, et sellist asja iseeneses ei olegi olemas. On otsitud valet asja. Mina näiteks otsiks tõelist kiindumust ja jumaldamist. Neid on palju tõenäolisem leida, kui armastust, mis iganes asi see siis ka ei oleks.

Tänan tähelepanu eest!

MUUSIKA!

Jesss, lõpuks ometi ma laulan jälle! Käisin täna EKA koori proovis. Nii mõnus, nii hea, nii õnnelik! Lihtsalt ei ole midagi paremat kui laulmine ja muusika. Kui ma läheks üksikule saarele, siis võtaks ainult mett kaasa, et laulmisest väsinud häälepaelu turgutada.

Kusjuures, ma praegu mõtlesin, kõikidele eluheidikutele peaks ka lauluteraapiat tegema, sest kui sul on laul südames, siis sa lihtsalt ei saa halbu asju teistele inimestele teha ja siis sa lihtsalt oled hea.

Muusika on ravim kõigi ühiskonna mädaplekkide vastu.

Ma olen armunud!

fak, Hugh Jackman is my ideal man!











(no, mul on lihtsalt igav üksinda siin õhtuti, sorri)

ohooo

äääh, what a lot of crap!



aga magistritöö projekt hakkab ilmet võtma - also a bundle of crap really!