Köögis

Gatewaysi avamispidu pidasime Köögis, väga lahe oli.

Luule tuleb taas

Siis veel....., neil ammustel aegadel kui ma elasin Tartus oma romantilist tudengipõlve, ostsin üksjagu luuleraamatuid.

Ma olin ära unustanud, kui hea on luulet vahepeal lugeda.

Paar nädalat tagasi sain seda tunnet uuesti tunda.

Siin mõned read Sulev Olli luulekogumikust "Printsessi voodikohendaja päevaraamat" (2010):

Kui me kohtusime,
töötasin ma saladustemüüjana
ühes nurgapealses väikepoes.

"Üks väike ja eriti armas, palun,"
ütlesid sa
ja plagistasid naerda nagu
oleksid su hambad
valged klaveriklahvid.

"Sina ise oledki see väike ja armas,
ma ei saa sind sulle müüa,
nõnda nagu tuulele ei saa müüa tuult
ega taevale taevast."

/.../

Kui me kohtusime,
teenisin leiba
jalajälgede asjatundjana
ühe eradetektiivi juures.

Mind palgati,
sest ma tundsin valu,
kui sa möödusid.
Paljajalu.

/.../

Kui me kohtusime,
oli maailma kõiksus
usaldanud mulle
aastaaegade vahetamise.

Kevaded olid sinu silmad.
Sel aastal
suve ei tulnudki.

Järgmisel
polnud ma enam selles ametis.

Mis töö see nüüd ongi?

Täna ma vannitasin tigusid töö juures.

Optimistlikud ütleksid selle peale, et saadki uusi kogemusi.

Mina aga ütlen, et mulle limased tegelased ei meeldi. Ei meeldi neid vaadata ega ammugi mitte katsuda.

Otsin tigusid

Mhm, ilma naljata.

Kõik aiateod tuleb kokku korjata ja elusast peast mulle tuua, soovitavalt õnnelikud ja shokeerimata teopoisid.

Ma panen nad tööle - nad hakkavad e-kirja edasi kandma.

Muideks, need samad aiateod pidi eritama mingit väga kasulikku ainet, mida kosmeetikas kasuatatakse. Lisaks sellele, et nad taldrikul hästi maitsevad.

Nii et mu kokkadest sõbrad - paluks suvist rooga tigudega. Luban, et kui nad taldrikul ei liiguta, siis olen nõus ka ära proovima.

I like white

Appi?

Täna ma ostsin poest toidu asemel kaks naisteajakirja.

This is what work has made out of me!