Kuulsin eile esimest korda kevadlindude laulu. Ma ei tea, kas need olid juba kuldnokad, aga seda konkreetset linnalaulu kuuleb igal kevadel. Kui lumemägesid mitte tähele panna, siis oleks illusioon lausa täiuslik.
Linnulaulu kuulsin teel psühholoogi juurest tööle tagasi. Esimene käik psühholoogi juures. Oli väga tore naine ja selgitas väääääääääga pikalt, kuidas anti-depressandid toimivad. Ma olin täiega müüdud! Õnneks tema mulle neid välja ei saanud kirjutada ja õhtul kodus tuli mul mõistus uuesti pähe.
Lühidalt aga seletas ta mulle hästi ära, miks osad inimesed suudavad nagu oravad rattas kogu aeg lasta ja miks osad, näiteks mina, väsivad kiiremini. See pidi olenema heaoluhormooni ehk serotoniini kogusest iga inimese organismis. Serotoniin on see, mis tasakaalustab organismi seisundit pingelisel ajal (ehk on siis midagi homoöstaatilise hormooni taolist või ongi see, ma pole kindel kas ma sellest õigesti aru sain).
Minul aga pole loomulikku serotoniini piisavalt, vaid ma pean seda mujalt muretsema. Mu organism ei suuda lihtsalt pinge seisundis end piisavalt ruttu kokku võtta ja taastuda. Kuna mu ärevushäired kummitavad mind nüüd juba täiesti suvalisel ajal, siis ta ütles, et süsteem on täiesti paigast ära nihkunud. Huumoriga asja võttes peaksin ma tõsiselt kaaluma hedonistiks hakkamist. Tegelikkuses aga pean ma endale lubama nii palju lõbustusi ja mõnusaid asju kui võimalik, et serotoniini pingele vastu toota. Eriti meeldis talle rõhutada üht konkreetset "lõbustust", aga ma ei hakanud teda paratamatu reaalsusega kurssi viima.
Stress relief. I miss my little soft orange cat who smells like vanilla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar