Olen tähele pannud, et blogimine õnnestub kõige rohkem õnnelikel aegadel - tahad nagu head kohe jagada.
Halba nagu väga ei taha jagada...
Vaadake "Yellow Submarine" (1968)
laupäev, 19. detsember 2009
pühapäev, 15. november 2009
ArtHelsinki avamine
Käisime Randoga kutsetega ArtHelsinki kunstilaada avamisel 13. novembril. Mul esimest korda sellisel üritusel käia. Vedasime ennast Vanasse Sadamasse kella 18ks kohale, seisime kaks korda riietehiou sabas, sest esimesel korral tabas meid ehmatus, kui riiete ärapanemise eest 2.50 euri küsiti (40krooni!!!). No muidugi neile inimestele, kes sinna olid avamisele kohale kutsutud, oli see summa nohu. Peened daamid ja härrad, julmalt targad näod peas, nagu nad ajaksid siin õudselt tähtsat asja. Mulle ei jätnud see kunstilaat aga mingit muljet ja arusaamatuks jäi ka see, miks järgeval kahel päeval pidi sina sissesaamise eets maksma 12 eurot (Picasso näitus maksis 14eurot!!!). Ja ausalt - selle raha eest seal küll midagi vaadata ei olnud.
Kaminasimsi kunst, kunst koduperenaise maitsele, võib olla küll hingega tehtud kunst, kuid mis suudab rahuldust pakkuda vaid viivuks ja mis unustatakse kiiresti.Selles osas paistis Vaala boks välja. Sinna oli kohe hea minna.
Siin foto Vaala boksist. Tagaplaanil Maarit Murka ja August Künnapu tööd.
teisipäev, 10. november 2009
ühest ja teisest
Hakkasin retseptiraamatut pidama. Sellist päris raamatut, käsitsi kirjutatud ja kaunistatud ja puha. Ainult väga heade toitude jaoks!
Maksin täna esimesed küttega kommunaalid ära. Eeeh, polnudki nii hull, aga oktoober oli ilma suhtes ka suht leebe. November tõotab lajatada nii külmemate kraadide kui jõhkrama küttearvega. On üsna tõenäoline, et see talv patseerin oma kollaste kummkutega ringi, sest talvesaabaste ostmiseks raha pole. Noh, pole hullu, mulle meeldivad mu tibukummikud väga. Ja eriti kui Xavier Naidoo klappides kõlab, siis on päris inimlik läbi selle löga ja lörtsi jalutada. Jah, Tallinnas tuli täna hommikul terve selletalvine lumejagu maha. Kiskus juba vaikselt lumetormiks ja hommikul töö juurde jõudes olin vähemalt 3cm lumekihiga kaetud - täielik lumememm, valge mantel oli ka veel :D
Ahjaa, kuna kõik on Tartus nii kohutavalt usinaks hakanud ja on jubedalt karmid trenniinimesed, siis otsustasin, et peaks ka veits liigutama ennast. Muidu kontoriroti töö ja igahommikune kohvikoore pakk hakkavad juba vaikselt talvekasukat kasvatama. Ega midagi head niisama ei saa, vaeva peab ropult nägema.
kolmapäev, 4. november 2009
neljapäev, 22. oktoober 2009
Georges Aperghis
Käisin eile NOs Georges Aperghise eksperimentaalteatrit vaatamas. Pilet oli ropult kallis, aga õnneks oli asi seda väärt. Leidsin youtube'ist ka ühe video selle etenduse kohta, aga see pole kõige parem. Ilma mitmekanalilise helita pole elamus see, mis ta olema peaks. Läksin siis suure vaimustusega peale etendust koju, pealaest jalatallani rahul. Täna hakkasin aga rohkem uurima slele asja kohta, jõudsin lõpuks välja kuni konkreetse luuleni ja selleni, et Aperghis polnud ega pole ainuke, kes slelist asja teeb ja kes sellega 60-70ndatel alustas. Tänapäeval lõikavad loorbereid ikka need, kes kasvasid koos radikaalsete avangardiliikumistega eelmise sajandi teisel poolel.
Huvitav oli siiski, suur respekt nende häälekunstnike suhtes, kes seal lava peal neljakesi põhilise osa helitaustast lõid. Ja isegi Turingi test käis etenduse sisust korra läbi, mille üle mul eriti hea meel oli! :D
Teisipäeval käisin Ürgmeest vaatamas. Mul jäi tunne, et ma naersin enamasti nende kohtade peal, kus teised end tagasi hoidsid. Aga muidu oli väga lõbus etendus, võib-olla mõne jaoks reaalne elu, minu jaoks pigem kadunud ajalugu, sest mehi ja naisi tänapäeval enam niimoodi kahtelehte tõmmata ei saa. Parandus: teatud vanusest alates ja ehk tuleb arvesse võtta ka sotsiaalsetgruppi.
Homme Tartusse, töönädalast on juba ammu siiiiiiiiber.....
pühapäev, 18. oktoober 2009
laupäev, 17. oktoober 2009
Maka töö
Terve nädala on sitt ilm olnud ja terve nädala olen ma suutnud ennast kokku võtta ja oma magistritööga tegeleda. Edeneb, mõtteid koguneb. Iga päev saan ikka ja jälle õnneks kinnitust sellele, et valisin õige suuna, millele kunstis orienteeruda. Kõik muu oleks mind ammu ära tüüdanud, aga uus meedia mitte kunagi. See ei ole puhas kunstiajalugu, see on kunstiajalugu in the making, see on kunst in the making, ideas in the making, inspiratsioon. Kuna mul on igasugustes asjades raske kohaneda paika seatud piiride ja konventsioonidega (ma olen üks paljudest), siis vähemalt suutsin ma endale ka professionaalses vallas valida suuna, mis suudab mulle kõige muu juures ka hingelist rahuldust pakkuda. Hea.MP3 mängijas kuulan juba kolmandat nädala järjest Andre 3000 "The Love Below" albumit, Incubuse "Morning View", Roisin Murphy "Overpowered" ja Stereo MC uusimat albumit "Double Bubble". Ma ei kujuta enam vist hästi ettegi, kuidas oleks ilma muusikata tänaval ringi liikuda. See loob mulle meeleolu hommikul tööle minnes ja õhtul töölt tulles. It's like life energy.
Filmidest olen vaadanud "The Lookout" ja "Mysterious Skin". Soovitan.
kolmapäev, 14. oktoober 2009
Kullamaal
Käisime kooriga Kullamaal laulmas eelmisel laupäeval. Päir sotre sõit oli, koolibussiga ja puha. Proovi tegime ka muusikaklassis. hm..palju see nüüd ongi.... et pärast kuut aastat istusin jälle koolipingis. Jee, tagasi kooli!
Ilm oli megailus, päike paistis, puudel olid värvilised lehed ka veel küljes.
Kontsert oli ok, oodatult ma ikka sokkisin oma osa ära. Äkki antakse ikka andeks :D
neljapäev, 8. oktoober 2009
Sügis Tallinnas
Vahel on mul aega ka läbi Kadrioru pargi koju jalutada...
Täna põdesin terve päeva rambipalavikku ja õhtul laulsin kooriproovis kõhulihased valusaks. Homme jälle ja siis loodame, et laupäeval hääl alt ei vea. Bussisõit laulukooriga - see on nagu mu parimatest unenägudest!
pühapäev, 27. september 2009
AntiVJ ja Principles of Geometry
Ma ei ole kindel, kas kogu see etendus oli nii palju raha väärt, kui ma selle eest maksin. Ilmselt pani visuaalide tegijatele Kumu audikas teatud piirangud peale ja ma oleksin oodanud rohkem kunstilist kui matemaatilist mõtlemist. Ma istusin seal pimedas ja mõtlesin kogu aeg: "Krdi matemaatika!" Aga nad on teinud palju lahedamaid visuaale ja tõenäoliselt kui nad kahe aasta pärast tagasi tulevad, teevad nad midagi linnaruumis, kuhu nende võimed reaalselt ka ära mahuvad.
Ttüdinesin visuaalidest ära ja pühendusin rohkem muusika kuulamisele, mis oli väga huvitav. Elektrooniline, kosmiline laptop muusika, väga palju sämpleid ja väga mitmekesine esitus, mida saatis sügav bass ja sünteka hääled. Paraku ei olnud ka seal midagi rabavalt uuenduslikku. Võib-olla ei pidanudki olema.
http://www.myspace.com/principlesofgeometry
Ttüdinesin visuaalidest ära ja pühendusin rohkem muusika kuulamisele, mis oli väga huvitav. Elektrooniline, kosmiline laptop muusika, väga palju sämpleid ja väga mitmekesine esitus, mida saatis sügav bass ja sünteka hääled. Paraku ei olnud ka seal midagi rabavalt uuenduslikku. Võib-olla ei pidanudki olema.
http://www.myspace.com/principlesofgeometry
laupäev, 26. september 2009
Kolm kunstnikku
Kui ma peaks kunagi näituse tegema, siis järgmised kolm videot oleksid seal kindlasti olemas, juhul kui mul need mingi nipiga siia maailmaäärele saada õnnestub. Sealjuures on need videotööd ka need, mis on põhjalikult mõjutanud mu arusaamu ja eelistusi kunstist ja pole vähe öelda, et need muutsid vägagi palju seda, kuidas ma kunstist mõtlen ja enda ümber asju tajun.
Shirin Neshat on iraani päritolu kunstnik, kes aga juba mitukümmend aastat läänes elab ja töötab, kuid tema kunsti sisuks on tema sünnikultuur. Teda võib tõenäoliselt liigitada feministlikuks kunstnikuks, kuigi ta ennast ise selleks ei pea ja kuna ka mina sellest sõnast suures vaimustuses ei ole, siis tegelikult huvitavad mind Neshat juures hoopis teistsugused asjad.
Mul õnnestus suurt Neshati näitust külastada kaks aastat tagasi EMMAs (Espoo), kus oli ka see video. Reaalses ruumis peaks see kaheosaline video olema projitseeritud vastasseinadele.
Järgmine video on minu uus avastus selleaastasel Veneetsia biennaalilt. Austraalia noor kunstnik Shaun Gladwell, kelle peale sattusin muidugi täiesti juhuslikult peale seda, kui olin külastanud (üli)igavaid Egiptuse ja Šveitsi jms paviljone (ma saan aru, et see on ainult minu arvamus, sest osadele isegi meeldis Egiptuse siiralt naiivne väljapanek). Gladwellilt vaatasin kahte videot, mõlemast lühike klipp ka siin (YouTube'is lihtsalt ei olnud pikemat). Slowmotion video Austraalia outbackist. Känguruuga video oli eriti pikk, aga Veneetsias ma istusin kuni lõpuni, sest ülihea helitaust ja ilma narratiivita video lihtsalt naelutasid koha peale. Teine, autoga video oli väiksem, ja sellest oli kahju, aga see efekt, mis tekkis jälle slowmotion tehnikast, tolmusest teest ja sõidu ajal autost välja ronivast mehest, oli mega.
Kolmas kunstnikegrupp näitusel oleks venelastest AES+F. Nendest hakkasin ma huvituma siis, kui Eha tuli kaks aastat tagasi Veneetsia biennaalilt (siis mind veel kaasa ei võetud) ja rääkis kõigile kui "rõveda" ja "õõvastava" asja venelased üles on pannud. Poliitilisest seisukohast muidugi. See olevat tellitud teos ja AES+F Kremli käsilased, mõnede arvates. Aga mina näen selles hoopis teisi asju, kuigi poliitika on siin töös ilmselgelt olemas. See on täpselt samas formaadis tehtud kui Trimalkose pidusöök, mille ma varem siia postitanud olen.
Mis mind nende tööde juures huvitab on eelkõige slowmotion formaat. See ei ole mingi uus asi, aga see on alternatiiv kogu vilkuvale visuaalmaailmale, mis meie ümber on. Ja eriti mainstream filmi(kunsti)le (kunstile on isegi valus öelda sellise asja kohta) ja TV-sarjadele on see kiire ja segane piltide ettesöötmine väga omane. Seda esiteks. Teiseks, inimene ei näe kunagi oma silmaga midagi slowmotionis. Fastforward on kogu aeg meie ümber - autod, tuule räsitud puud, üldse igasugune kiirem liikumine. Aga võimatu on jälgida auto rattaid liikumas in slowmotion, samal ajal kui nad tegelikult vurised 100km tunnikiirusega. Slowmotion tähistab justkui mingit teist teadvusseisundit. See lausa sunnib detaile jälgima - ja kui tähtsad on detailid! Kõik need videod rõhuvad minu meelest mingisugusele erilisele teadvusseisundile. Nad imavad sind justkui enda sisse ja peale vaatamist mängib see video replay'd igas sinu naharakus. (eks see ole jälle kinni tunnetuse ja vastuvõtlikkuse küsimus). Samas, kõik need videod tegelevad täiesti maiste asjadega, aga seda läbi täiesti ebamaise või erilise fenomenoloogilise tunnetuse.
Kaasaegse kunstiga, öeldakse, on alati see probleem, et inimesed ei saa sellest aru. Lollid inimesed! Kas tõesti iga inimene tänavalt saab täiesti aru Köleri või Mägi või Raffaeli kunstist? Vaevalt küll. Hale vabandus. Kaasaegse inimesega räägibki kõige rohkem ikka kaasaegne kunst, olenemata sellest, millised on selle inimese tegelikud kunstilised eelistused. Kuni impressionismini oli inimesel vaja seljatäit teadmisi Vana-Kreeka ja -Rooma kultuurist, müütidest, kirjandusest ja kes-teab-millest-kõigest-veel. Eks neil inimestel, kes tollal reaalselt seda kunsti nautida said, need teadmised ka olid. Aga tavalisel inimesel need suuremalt jaolt ikka puudusid. Ja ime küll, nüüd arvatakse, et tänapäeva kunsti puhul on jälle vaja mingit ilget kogust teadmisi, et sellele "kaasaegsele kunstivärgile" üldse pihta saada. Ma pole veel haledamat juttu kuulnud! Need videod on ilmselge näide sellest, et vaatajal pole vaja mitte mingeid teadmisi mitte millestki. Kunsti mõistmine on inimese enda kätes. Kunstnikupoolse tasutsüsteemi tabamine võib kasuks tulla, aga tavalisele inimesele pole see absoluutselt vajalik. On vaja ennast vabaks lasta ja lasta kunstil endasse märk jätta. Ilmselt kogu kunst seda ei tee, sest palju kunsti on täielik jama.
On ka muidugi teoseid, mis lausa nõuavad teatud taustateadmisi. Näiteks Beuysi kiri purgis. Noh, konserveeritud paber, millel on mingi tekst. See on jäärapäine kunst, sest ta ei lase ennast vabalt interpreteerida ja ta on tugevalt seotud oma aja ja kohaga ja ilmselt tänapäeva vaatajale ei suuda mitte midagi edasi anda. Ta on tühi ja tema ainus sisu on see, et ta on Beuysi tehtud. Mida vaataja peab selle kirja kohta teadma on see, et see on ajaleheartikkel, kus Beuys õppejõu kohapealt lahtilastakse igasugustel varjatud ja varjamatutel asjaoludel. Enne seda fakti on see purk täiesti tõrges vaataja suhtes ja vaataja tema suhtes. Ja isegi peale seda teadmist - mida sellega tänapäeval peale hakata? Mis kasu vaataja sellest saab? See on (kunsti)ajalugu, mitte kunst. No, see teema kisub liiga pikaks, eks siin on palju poolt ja vastuargumente, mida ma oma vaimusilmas ette näen.
Aga niipalju siis seniks.
Olgem avatud.
Shirin Neshat on iraani päritolu kunstnik, kes aga juba mitukümmend aastat läänes elab ja töötab, kuid tema kunsti sisuks on tema sünnikultuur. Teda võib tõenäoliselt liigitada feministlikuks kunstnikuks, kuigi ta ennast ise selleks ei pea ja kuna ka mina sellest sõnast suures vaimustuses ei ole, siis tegelikult huvitavad mind Neshat juures hoopis teistsugused asjad.
Mul õnnestus suurt Neshati näitust külastada kaks aastat tagasi EMMAs (Espoo), kus oli ka see video. Reaalses ruumis peaks see kaheosaline video olema projitseeritud vastasseinadele.
Järgmine video on minu uus avastus selleaastasel Veneetsia biennaalilt. Austraalia noor kunstnik Shaun Gladwell, kelle peale sattusin muidugi täiesti juhuslikult peale seda, kui olin külastanud (üli)igavaid Egiptuse ja Šveitsi jms paviljone (ma saan aru, et see on ainult minu arvamus, sest osadele isegi meeldis Egiptuse siiralt naiivne väljapanek). Gladwellilt vaatasin kahte videot, mõlemast lühike klipp ka siin (YouTube'is lihtsalt ei olnud pikemat). Slowmotion video Austraalia outbackist. Känguruuga video oli eriti pikk, aga Veneetsias ma istusin kuni lõpuni, sest ülihea helitaust ja ilma narratiivita video lihtsalt naelutasid koha peale. Teine, autoga video oli väiksem, ja sellest oli kahju, aga see efekt, mis tekkis jälle slowmotion tehnikast, tolmusest teest ja sõidu ajal autost välja ronivast mehest, oli mega.
Kolmas kunstnikegrupp näitusel oleks venelastest AES+F. Nendest hakkasin ma huvituma siis, kui Eha tuli kaks aastat tagasi Veneetsia biennaalilt (siis mind veel kaasa ei võetud) ja rääkis kõigile kui "rõveda" ja "õõvastava" asja venelased üles on pannud. Poliitilisest seisukohast muidugi. See olevat tellitud teos ja AES+F Kremli käsilased, mõnede arvates. Aga mina näen selles hoopis teisi asju, kuigi poliitika on siin töös ilmselgelt olemas. See on täpselt samas formaadis tehtud kui Trimalkose pidusöök, mille ma varem siia postitanud olen.
Mis mind nende tööde juures huvitab on eelkõige slowmotion formaat. See ei ole mingi uus asi, aga see on alternatiiv kogu vilkuvale visuaalmaailmale, mis meie ümber on. Ja eriti mainstream filmi(kunsti)le (kunstile on isegi valus öelda sellise asja kohta) ja TV-sarjadele on see kiire ja segane piltide ettesöötmine väga omane. Seda esiteks. Teiseks, inimene ei näe kunagi oma silmaga midagi slowmotionis. Fastforward on kogu aeg meie ümber - autod, tuule räsitud puud, üldse igasugune kiirem liikumine. Aga võimatu on jälgida auto rattaid liikumas in slowmotion, samal ajal kui nad tegelikult vurised 100km tunnikiirusega. Slowmotion tähistab justkui mingit teist teadvusseisundit. See lausa sunnib detaile jälgima - ja kui tähtsad on detailid! Kõik need videod rõhuvad minu meelest mingisugusele erilisele teadvusseisundile. Nad imavad sind justkui enda sisse ja peale vaatamist mängib see video replay'd igas sinu naharakus. (eks see ole jälle kinni tunnetuse ja vastuvõtlikkuse küsimus). Samas, kõik need videod tegelevad täiesti maiste asjadega, aga seda läbi täiesti ebamaise või erilise fenomenoloogilise tunnetuse.
Kaasaegse kunstiga, öeldakse, on alati see probleem, et inimesed ei saa sellest aru. Lollid inimesed! Kas tõesti iga inimene tänavalt saab täiesti aru Köleri või Mägi või Raffaeli kunstist? Vaevalt küll. Hale vabandus. Kaasaegse inimesega räägibki kõige rohkem ikka kaasaegne kunst, olenemata sellest, millised on selle inimese tegelikud kunstilised eelistused. Kuni impressionismini oli inimesel vaja seljatäit teadmisi Vana-Kreeka ja -Rooma kultuurist, müütidest, kirjandusest ja kes-teab-millest-kõigest-veel. Eks neil inimestel, kes tollal reaalselt seda kunsti nautida said, need teadmised ka olid. Aga tavalisel inimesel need suuremalt jaolt ikka puudusid. Ja ime küll, nüüd arvatakse, et tänapäeva kunsti puhul on jälle vaja mingit ilget kogust teadmisi, et sellele "kaasaegsele kunstivärgile" üldse pihta saada. Ma pole veel haledamat juttu kuulnud! Need videod on ilmselge näide sellest, et vaatajal pole vaja mitte mingeid teadmisi mitte millestki. Kunsti mõistmine on inimese enda kätes. Kunstnikupoolse tasutsüsteemi tabamine võib kasuks tulla, aga tavalisele inimesele pole see absoluutselt vajalik. On vaja ennast vabaks lasta ja lasta kunstil endasse märk jätta. Ilmselt kogu kunst seda ei tee, sest palju kunsti on täielik jama.
On ka muidugi teoseid, mis lausa nõuavad teatud taustateadmisi. Näiteks Beuysi kiri purgis. Noh, konserveeritud paber, millel on mingi tekst. See on jäärapäine kunst, sest ta ei lase ennast vabalt interpreteerida ja ta on tugevalt seotud oma aja ja kohaga ja ilmselt tänapäeva vaatajale ei suuda mitte midagi edasi anda. Ta on tühi ja tema ainus sisu on see, et ta on Beuysi tehtud. Mida vaataja peab selle kirja kohta teadma on see, et see on ajaleheartikkel, kus Beuys õppejõu kohapealt lahtilastakse igasugustel varjatud ja varjamatutel asjaoludel. Enne seda fakti on see purk täiesti tõrges vaataja suhtes ja vaataja tema suhtes. Ja isegi peale seda teadmist - mida sellega tänapäeval peale hakata? Mis kasu vaataja sellest saab? See on (kunsti)ajalugu, mitte kunst. No, see teema kisub liiga pikaks, eks siin on palju poolt ja vastuargumente, mida ma oma vaimusilmas ette näen.
Aga niipalju siis seniks.
Olgem avatud.
kolmapäev, 23. september 2009
Vietnami salv
Vana hea.... aitab mul hingata aeg-ajalt, muidu tuiguks kogu aeg ringi, sest pea on paks.
Vaene väätsuke kael peab inimesel 7 kilo (siia-sinna) peakolu enda otsas kandma. Pole siis ime, et kaelihased pidevalt massaaži tahavad. Muidugi massaaž on muudel põhjustel ka hea :)
Lotman rääkis eile oma loengus ühe järjekordse naljaka loo. Kuna osa tema jutust vahel habemesse ära kaob, siis ma ei saanud aru, kes oli autor ja mis olid tegelaste nimed. Aga siiski on lugu väärt edasi andmist, ma usun.
Ühel hommikul ütles habemeajaja Vassili Mihhailovitš on naisele, et too serveeriks talle tavapärase kohvi ja leivaviilu asemel täna hoopis kaks leivaviilu ja üldse mitte kohvi. "Loll vanamees!" ütles naine ja tõi Vassilile kaks leivaviilu. Vassili võtab leiva kätte hakkab hammustama, kuid kohkub siis äkki tagasi. Mida ta näeb! Leiva sees on kellegi nina! Täiesti korralik, lihane nina. Vassili mõtleb küll, aga ei saa siiski aru, kuidas sai üks nina sattuda leiva sisse. Küpsetatud leiva sisse. Kusjuures nina ise oli täiesti värske ja puhas.
Samal hommikul ärkab teises linna otsas üles Gavril Gavrilovitš, vaatab hommikul peeglisse ja avastab, et tal pole nina. No kuidas on võimalik, et ööga nina kuhugi ära kaob ja niisama küljest ära tuleb! Gavril Gavrilovitš läheb siis oma nina linnapeale otsima. Jõuab Nevski prospektile ja näeb kaugelt oma nina, kes näeb väga tähtsa nina moodi välja - uhkelt riides ja nina püsti. Näeb, kuidas nina otse katedraali siseneb ja läheb ninale järgi. Nina palvetab ja sis läheneb Gavril oma ninale. "Kuulge, nina, kas Te ei tahaks oma kohale tagasi tulla?" ütleb Gavril. "Kuulge, härra!" turtsub nina vastu, "Kes te üldse olete, et minuga niimoodi räägite. Ma ei tunne Teid, Te olete minust alam ja ma ei usu, et me isegi ühest departemangust oleme!" Ja nii kõndis Gavrili tähtis nina oma teed edasi ja Gavril jäi.... pika ninaga.
See lugu pidi veel edasi minema, aga Lotman rohkem ei rääkinud. Igatahes kisub sinna Meistri ja Margarita j aveel paljude teiste samasuguste lugude hulka. Mulle meeldib!
See nina jutt siis seoses sellega, et ma oleks praegu parem ilma oma ninata!
teisipäev, 22. september 2009
Käsitöö
Varsti läheb hullemaks nõelumiseks. Neist helmestest peaks siis tulema vöö mu ballikleidile. Ball on novembris, puudvad veel kingad, aga neid küll ise tegema ei hakka.
Tehnika on muidu selline, et kõik helmed kinnitan ükshaaval helevalgele või läbipaistvale tugevamale kangale, mis peaks üleni olema lõpuks kaetud helmestega ja siis kinnitan kleidile. Hea närve rahvustav (???) tegevus.
pühapäev, 20. september 2009
mis vahepeal toimunud on...
Ve
its updeiti ja pilte ka muu diibi jutu kõrvale
Tegelt sai viimast korda seenel käidud juba mingi paar nädalat tagasi. Aga no millised seened ja milline mets! Ma ütlen....et kui see maine elu ikka täiega kopa ette viskab, siis kolin metsa elama ja toitun ainult seentest. Minust saab nii metsamemm!
See oli siis nüüd...eelmisel nädalavahetusel, kaks pimestavalt ilusat hammasterida eelkõige ehk lassa ja süst.
Teadagi mis siin toimub! Salajutud lähevad haisema!
Nii kavala naeratusega tüdrukut annab otsida! Aga tegelikult südames on ta nii üdini siiras ja hea, et hakkab enda pärast häbi. Ma istusin ka seal kuskil muidugi, illekas, vahelduseks oli seal isegi hea muss too õhtu. Seltskond aga oli hea nagu alati. Pärast illekat sai edasi gen klubisse liigutud, mis oli suht pettumus nagu juba harjumuseks on kujunenud, ja õhtu lõppes zavoodis kodulauluga...
Keda ma lollitan, õhtu lõppes kell 8 hommikul!
Vähemalt järgmine nädalavahetus tõotab rahulikum tulla. Kuigi, you never know what happens at Plektrum!
its updeiti ja pilte ka muu diibi jutu kõrvaleTegelt sai viimast korda seenel käidud juba mingi paar nädalat tagasi. Aga no millised seened ja milline mets! Ma ütlen....et kui see maine elu ikka täiega kopa ette viskab, siis kolin metsa elama ja toitun ainult seentest. Minust saab nii metsamemm!
See oli siis nüüd...eelmisel nädalavahetusel, kaks pimestavalt ilusat hammasterida eelkõige ehk lassa ja süst.
Teadagi mis siin toimub! Salajutud lähevad haisema!
Nii kavala naeratusega tüdrukut annab otsida! Aga tegelikult südames on ta nii üdini siiras ja hea, et hakkab enda pärast häbi. Ma istusin ka seal kuskil muidugi, illekas, vahelduseks oli seal isegi hea muss too õhtu. Seltskond aga oli hea nagu alati. Pärast illekat sai edasi gen klubisse liigutud, mis oli suht pettumus nagu juba harjumuseks on kujunenud, ja õhtu lõppes zavoodis kodulauluga...Keda ma lollitan, õhtu lõppes kell 8 hommikul!
Vähemalt järgmine nädalavahetus tõotab rahulikum tulla. Kuigi, you never know what happens at Plektrum!
reede, 18. september 2009
Parfüüm
Soovitan kõigile. Film nimega "Perfume: The Story of a Murderer" (2006). Põhineb 1985. aastal Patrick Süskindi poolt kirjutatud raamatul "Das Parfum".
Muide: Nirvana lugu "Scentless Apprentice" olevat inspireeritud just sellest raamatust.
Filmi stoori iseenesest on nii ja naa, kahtlaselt hollywoodlik lõpp. Aga millele tasuks tähelepanu pöörata on see, millist tohtut kaalu antakse inimmeeltele ja sellele, mida nendega korda võib saata. Lõhna asjus on inimene ehk kõige kehvemini arenenud imetaja, aga mis saab siis, kui lõhnataju muutub prevaleerivaks? Mis siis kui lõhn oleks ainus keel, milles me suudaks kommunikeeruda?
Täitsa tavaline on ju see, et me kujutame ette kunstikeelt (nägemismeel), muusikakeelt (kuulmismeel) ja kirjanduskeelt. Need on sellised märgisüsteemid, mis võimaldavad inimesel päris palju väljandada ja sama palju ka vastu võtta. Aga lõhna koha pealt ei ole vähemalt mina varem niimoodi mõelnud nagu kunsti- või muusikakeelest. Eks see tuleneb ikka rohkem mu enda harimatusest, kui lõhna tegelikult positsioonist meie elus. Ja siis veel see inimese keha lõhn, mille ümber see film käbi....oeh, see kõik kisuks jälle liiga pikaks arutluseks....
esmaspäev, 7. september 2009
Teatrielamus
Käisin pühapäeval (06.09) Gen klubis ühte harrastajate etendust vaatamas, treffneristide edukat "Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma".
Tegin peale etendust kohe kaks järeldust enda jaoks: esiteks, harrastusteater võib olla väga hästi tehtud (sealhulgas meenutan oma Melliste külateatrit), ja teiseks, mul vist on rohkem soont kaasaegsete lavastuste kui traditsiooniliste sõnalavastuste peale.
Selge see, et need üksikud stseene siduvad proosalised repliigid seal vahepeal olid vägagi valgustuslikud ja just nii palju pessimistlikud kogu selles armastuse hulluses, nagu mulle vaja. Ühega neist seostus mul hoopis fakt teisest vallast. Tegelikult on vist viimasel kümnendil kui mitte kahel olnud kogu aeg jutt sellest, kuidas üks või teine sotsiaalne fenomen on tegelikult mitte-essentsialistliku olemisega, pigem võiks öelda, et me triivime kogu aeg selle poole, et pole olemas midagi essentsialistlikku. Kõik on üks suur kultuuriprodukt. Kõige tuntum ja parem näide selles vallas on ju soo-uuringud. Mõnede väitel on "sugu" puhtalt kultuuri ja ühiskonna genereeritud vahend, tegelikult võib olla lausa "meeste" ühsikonna genereeritud vahend tegemaks vahet võimupositsiooni juures asuvatel isenditel, ehk isastel, ja neil, kes sinna ei küündi ega kellel sinna ka asja ei ole, ehk naistel. See oli üks meetod oma jõupositsiooni kindlustamiseks skaalal "meie" ja "nemad". See on ju kõige labasem kaitserefleks.
Muidugi ma räägin ajast, mis on juba ajalugu (kuid siiski imestan ka ise siinkohal, et see ajalugu on tegelikult tuhandeid aastaid pikk ja punkti sai sellele panna ehk alles paarkümmend aastat tagasi, kui üldse). Tuleme tagasi selle juurde, et "sugu" on ühiskonna produkt, mitte mingisugune olemuslik asi (muidugi ma tean, et inglise keeles ei saa nii üheselt rääkida, kuna seal eristatakse kahte sõna nagu "sex" ja "gender", kus pigem "gender" on see vaste "soole", mida mina silmas pean. Tähendab eesti keeles võiks siis eristada geneetilist sugu ja sotsiaalset sugu vms).
Treffneristide vaimukas-iroonilises etenduses kõlas ühes vaherepliigis taoline mõte, et ka armastus on kultuuriprodukt, mis ilmselgelt pärineb romantistidelt 19. sajandil. Kogu see igavsese armastuse ja üldse mingi tingimusteta ja romantilise armastuse müüt tuli sealt. See ei eksisteeri päriselt, olemuslikult, kuid, mis parata, vähemalt osadele inimestest on see eluks vajalik aspekt. Mina muidugi üks nende seas.
Ma olen peaaegu, et nõrkemiseni mõelnud selle üle, et mis see armastus on ja otsinud seda, kuidas see (minus) väljenduma peaks. Mulle meeldiks mõelda, et armastus, nagu armuminegi, on selgesti äratuntav. Aga ei, kõik pasundavad, et armastus koosneb miljonist eri asjast jne jne. Kui armastus on mingi katustermin, siis mina pigem loobuks selle kasutamisest. Ma pigem kasutaks siis erinevaid, selgesti defineeritavai mõisteid nagu jumaldama, kiindunud olema, kallis olema jm.
Armastama ei ole midagi, mida inimesed peaksid üksteisele ütlema igal hommikul ja õhtul (minu arvates). Kui ma enamuse ajast räägin kiiremini kui mõtlen ja seeläbi satun tihti jamadesse ja jänni, siis see on üks kindel asi, mille üle ma pikalt ja korralikult enne järgi mõtlen, kui selle endast välja lasen.
Lõpuks viib mu mõtterännak mind veel sinna maale, et ma ei usu, et sõbra ja vanemate ja kallima armastusel vahet on, kui võtame armastust kitsama terminina. Nendel erinevatel puhkudel lisandub sellele "lihtsalt armastusele" veel mõningaid aspekte, ehk siis romantilise armastuse puhul seksuaalne külgetõmme, mis eristab romantilist armastust sõbra või vanemate armastusest (ärge nüüd freudistid tulge mulle siia jama ajama, Freudi teooria on ammu täielikuks jamaks kuulutatud).
Armastus on kultuuriprodukt, aga ilma selleta vist ka ei saaks. Siiski on mul kahju neist inimestest, kes seavad ennast armastuse otsinguile, ja saabuvad sealt vanas eas tagasi tõdemusega, et sellist asja iseeneses ei olegi olemas. On otsitud valet asja. Mina näiteks otsiks tõelist kiindumust ja jumaldamist. Neid on palju tõenäolisem leida, kui armastust, mis iganes asi see siis ka ei oleks.
Tänan tähelepanu eest!
Tegin peale etendust kohe kaks järeldust enda jaoks: esiteks, harrastusteater võib olla väga hästi tehtud (sealhulgas meenutan oma Melliste külateatrit), ja teiseks, mul vist on rohkem soont kaasaegsete lavastuste kui traditsiooniliste sõnalavastuste peale.
Selge see, et need üksikud stseene siduvad proosalised repliigid seal vahepeal olid vägagi valgustuslikud ja just nii palju pessimistlikud kogu selles armastuse hulluses, nagu mulle vaja. Ühega neist seostus mul hoopis fakt teisest vallast. Tegelikult on vist viimasel kümnendil kui mitte kahel olnud kogu aeg jutt sellest, kuidas üks või teine sotsiaalne fenomen on tegelikult mitte-essentsialistliku olemisega, pigem võiks öelda, et me triivime kogu aeg selle poole, et pole olemas midagi essentsialistlikku. Kõik on üks suur kultuuriprodukt. Kõige tuntum ja parem näide selles vallas on ju soo-uuringud. Mõnede väitel on "sugu" puhtalt kultuuri ja ühiskonna genereeritud vahend, tegelikult võib olla lausa "meeste" ühsikonna genereeritud vahend tegemaks vahet võimupositsiooni juures asuvatel isenditel, ehk isastel, ja neil, kes sinna ei küündi ega kellel sinna ka asja ei ole, ehk naistel. See oli üks meetod oma jõupositsiooni kindlustamiseks skaalal "meie" ja "nemad". See on ju kõige labasem kaitserefleks.
Muidugi ma räägin ajast, mis on juba ajalugu (kuid siiski imestan ka ise siinkohal, et see ajalugu on tegelikult tuhandeid aastaid pikk ja punkti sai sellele panna ehk alles paarkümmend aastat tagasi, kui üldse). Tuleme tagasi selle juurde, et "sugu" on ühiskonna produkt, mitte mingisugune olemuslik asi (muidugi ma tean, et inglise keeles ei saa nii üheselt rääkida, kuna seal eristatakse kahte sõna nagu "sex" ja "gender", kus pigem "gender" on see vaste "soole", mida mina silmas pean. Tähendab eesti keeles võiks siis eristada geneetilist sugu ja sotsiaalset sugu vms).
Treffneristide vaimukas-iroonilises etenduses kõlas ühes vaherepliigis taoline mõte, et ka armastus on kultuuriprodukt, mis ilmselgelt pärineb romantistidelt 19. sajandil. Kogu see igavsese armastuse ja üldse mingi tingimusteta ja romantilise armastuse müüt tuli sealt. See ei eksisteeri päriselt, olemuslikult, kuid, mis parata, vähemalt osadele inimestest on see eluks vajalik aspekt. Mina muidugi üks nende seas.
Ma olen peaaegu, et nõrkemiseni mõelnud selle üle, et mis see armastus on ja otsinud seda, kuidas see (minus) väljenduma peaks. Mulle meeldiks mõelda, et armastus, nagu armuminegi, on selgesti äratuntav. Aga ei, kõik pasundavad, et armastus koosneb miljonist eri asjast jne jne. Kui armastus on mingi katustermin, siis mina pigem loobuks selle kasutamisest. Ma pigem kasutaks siis erinevaid, selgesti defineeritavai mõisteid nagu jumaldama, kiindunud olema, kallis olema jm.
Armastama ei ole midagi, mida inimesed peaksid üksteisele ütlema igal hommikul ja õhtul (minu arvates). Kui ma enamuse ajast räägin kiiremini kui mõtlen ja seeläbi satun tihti jamadesse ja jänni, siis see on üks kindel asi, mille üle ma pikalt ja korralikult enne järgi mõtlen, kui selle endast välja lasen.
Lõpuks viib mu mõtterännak mind veel sinna maale, et ma ei usu, et sõbra ja vanemate ja kallima armastusel vahet on, kui võtame armastust kitsama terminina. Nendel erinevatel puhkudel lisandub sellele "lihtsalt armastusele" veel mõningaid aspekte, ehk siis romantilise armastuse puhul seksuaalne külgetõmme, mis eristab romantilist armastust sõbra või vanemate armastusest (ärge nüüd freudistid tulge mulle siia jama ajama, Freudi teooria on ammu täielikuks jamaks kuulutatud).
Armastus on kultuuriprodukt, aga ilma selleta vist ka ei saaks. Siiski on mul kahju neist inimestest, kes seavad ennast armastuse otsinguile, ja saabuvad sealt vanas eas tagasi tõdemusega, et sellist asja iseeneses ei olegi olemas. On otsitud valet asja. Mina näiteks otsiks tõelist kiindumust ja jumaldamist. Neid on palju tõenäolisem leida, kui armastust, mis iganes asi see siis ka ei oleks.
Tänan tähelepanu eest!
neljapäev, 3. september 2009
MUUSIKA!
Jesss, lõpuks ometi ma laulan jälle! Käisin täna EKA koori proovis. Nii mõnus, nii hea, nii õnnelik! Lihtsalt ei ole midagi paremat kui laulmine ja muusika. Kui ma läheks üksikule saarele, siis võtaks ainult mett kaasa, et laulmisest väsinud häälepaelu turgutada.
Kusjuures, ma praegu mõtlesin, kõikidele eluheidikutele peaks ka lauluteraapiat tegema, sest kui sul on laul südames, siis sa lihtsalt ei saa halbu asju teistele inimestele teha ja siis sa lihtsalt oled hea.
Muusika on ravim kõigi ühiskonna mädaplekkide vastu.
kolmapäev, 2. september 2009
Ma olen armunud!
fak, Hugh Jackman is my ideal man!
(no, mul on lihtsalt igav üksinda siin õhtuti, sorri)
(no, mul on lihtsalt igav üksinda siin õhtuti, sorri)
ohooo
äääh, what a lot of crap!
aga magistritöö projekt hakkab ilmet võtma - also a bundle of crap really!
aga magistritöö projekt hakkab ilmet võtma - also a bundle of crap really!
pühapäev, 30. august 2009
nädalavahetus
Tantsupalavikust puhkamas. Reedel sai ikka Gen klubi põrandaid nii kõvasti kulutatud, et kaks päeva hiljem ka veel lihased valusad on. Ma pole vist aastaid nii vabalt ja ekstaasis tantsinud. See oli nagu hõimutants pahade vaimude välja ajamiseks ja välja nad kõik tõepoolest ka said!
Mrt läheb kanalisse ujuma selline nägu peas nagu teeks seda igapäevaselt kell neli öösel. :) Jeeee, go mrt!
Hommik mrdi juures.
Väga tervislik hommikusöök kaerahelbepudru, kreekerite, õunakompoti, piparmünditee ja mustsõstrakompotiga. Säh sulle, laisad ja ebatervislikud poissmehed! :D
Aitäh!
neljapäev, 27. august 2009
eksmatt
wtf! nagu....kandke mulle need pagana 2 punkti sisse ära ja lõpetage mu närvidega mängimine!
pealegi oma otsustasin, et ei võta siiski akadeemilist. võtan oma viimased jõuraasud kokku ja vaatan kaua kestab. Oleks tore ju siiski kevadel oma kursaga lõpetada, lilli saada jms, eriti kuna baka lõputseremoonia mu täiesti külmaks jättis ja doktoris on juba imelik sellist asja teha. Olen jah kõrgelennuga, aga unistada ju võib.
Käisin teisipäeval Kunstihoones avamisel. Lapin tegi pulli, vana Trapeež oli jälle kohal! :D Muud erilist ei olnudki. Täna on Hatanaka avamine, mille puhul on mul väga kõrged ootused.
Merz - sa võiksid oma suurlinna näituseelamustest kirjutada!
pealegi oma otsustasin, et ei võta siiski akadeemilist. võtan oma viimased jõuraasud kokku ja vaatan kaua kestab. Oleks tore ju siiski kevadel oma kursaga lõpetada, lilli saada jms, eriti kuna baka lõputseremoonia mu täiesti külmaks jättis ja doktoris on juba imelik sellist asja teha. Olen jah kõrgelennuga, aga unistada ju võib.
Käisin teisipäeval Kunstihoones avamisel. Lapin tegi pulli, vana Trapeež oli jälle kohal! :D Muud erilist ei olnudki. Täna on Hatanaka avamine, mille puhul on mul väga kõrged ootused.
Merz - sa võiksid oma suurlinna näituseelamustest kirjutada!
teisipäev, 25. august 2009
Palun piparmündi teele!
Siin elab minu kallis Džinn. Ja kui ta parajasti linnapeal naisi hullutamas on, siis pakun selles sõpradele piparmündi teed.
esmaspäev, 24. august 2009
viimased eelmisest nädalavahetusest, siis aitab tänaseks
Pokumaa kiigel kännuleiba söömas
Mustvee kirik
Pokumaa. Edgar Valter paneb mind tahtma jälle väike plikatirts olla ja kõiges imelist ja nõiduslikku näha
taasiseseisvumispäeva ettevõtmised
käisime Maarjaga Mellistes külateatrit vaatamas. minu meelest on selline ettevõtmine tänuväärne nii tegijate kui publiku seisukohalt, ja tuleb välja, et näitlejaannet on tublisti antud ka tavalisele inimesele...
salakuulaja. hull varblane tuli meie salajuttu pealt kuulama. rääkisime poistest, elust, seksist.üks öö ehk eelmisel kolmapäeval
kolm musketäri zavoodis
foxxy näeb mardi vaimu
peet otse Ungarist
konserv ja ukulele ehk paul ja mrteelmise nädalavahetusel...
seenel, OMETI SEENEL. ja oooh, kui palju kukeseeni! mega. armastan seeni ja seenetoite.
sickkriitiline deadline
f.................s.......m..........sh.........b.............f................
ödjfoshfnvsöcujvo ewrbaszb,cznxluwaoehisajbcm, osefjncldorproödmnmxc
kolmapäevaks eludega magistriprojekt kirjutada!
kirjutada, kirjutada, kirjutada!
kopp ees, kopp ees, kopp ees!
piitsuta, piitsuta, piitsuta!
topis
ödjfoshfnvsöcujvo ewrbaszb,cznxluwaoehisajbcm, osefjncldorproödmnmxc
kolmapäevaks eludega magistriprojekt kirjutada!
kirjutada, kirjutada, kirjutada!
kopp ees, kopp ees, kopp ees!
piitsuta, piitsuta, piitsuta!
topis
kolmapäev, 19. august 2009
pühapäev, 16. august 2009
neljapäev, 13. august 2009
kolmapäev, 12. august 2009
tagantjärgi suvi vol3
ei saa öelda, et just folgil oleks käinud, aga vihmast sai küll seekord suurt mõnu tuntud
tagangtjärgi suvi vol2
käisin soos. tõttöelda mulle sood väga ei meeldi, sest juba väikesest peale sain ma seal kohutava peavalu sookailust. ja seekord läks samamoodi, aga natuke sain ringi ka vaadata. ilus oli...ilus oli, aga sood ikka tuletavad mulle meelde seda filmi Karoliina hõbelõng ja noid mülkaid seal ja seda kuidas ma väiksena alati just seda mülka osa ja neid kolle seal kartsin...
mina oma mammiga!
tegin suvel tööd kah...
Tellimine:
Postitused (Atom)