Käisin eile NOs Georges Aperghise eksperimentaalteatrit vaatamas. Pilet oli ropult kallis, aga õnneks oli asi seda väärt. Leidsin youtube'ist ka ühe video selle etenduse kohta, aga see pole kõige parem. Ilma mitmekanalilise helita pole elamus see, mis ta olema peaks. Läksin siis suure vaimustusega peale etendust koju, pealaest jalatallani rahul. Täna hakkasin aga rohkem uurima slele asja kohta, jõudsin lõpuks välja kuni konkreetse luuleni ja selleni, et Aperghis polnud ega pole ainuke, kes slelist asja teeb ja kes sellega 60-70ndatel alustas. Tänapäeval lõikavad loorbereid ikka need, kes kasvasid koos radikaalsete avangardiliikumistega eelmise sajandi teisel poolel.
Huvitav oli siiski, suur respekt nende häälekunstnike suhtes, kes seal lava peal neljakesi põhilise osa helitaustast lõid. Ja isegi Turingi test käis etenduse sisust korra läbi, mille üle mul eriti hea meel oli! :D
Teisipäeval käisin Ürgmeest vaatamas. Mul jäi tunne, et ma naersin enamasti nende kohtade peal, kus teised end tagasi hoidsid. Aga muidu oli väga lõbus etendus, võib-olla mõne jaoks reaalne elu, minu jaoks pigem kadunud ajalugu, sest mehi ja naisi tänapäeval enam niimoodi kahtelehte tõmmata ei saa. Parandus: teatud vanusest alates ja ehk tuleb arvesse võtta ka sotsiaalsetgruppi.
Homme Tartusse, töönädalast on juba ammu siiiiiiiiber.....
