Üldiselt on nii, et igaüks rassib ikka enda eest ja ise oled süüdi, kui endale liiga suure koorma oled kanda võtnud. Minu projekt, minu näitus - mis see teistesse peaks puutuma, eks ole? Olen üksiküritaja. See on umbes see suhtumine, mille osaliseks ma täna sain. Aga ma ei ole hingelt üksiküritaja, ma olen meeskonnas tegutseja, aga see tähendab, et iga meeskonna liige panustab ja mõistab ettevõtmise olulisust, mitte ei pillu kaikaid kodarasse.
Ega mina süüdi ei ole, et need näituseprojektid nii keerulised on!!! Aga täna olin ma täiega süüdi!!! Ega mina neid keerulisi tehnilisi lahendusi välja ei mõelnud ja ma ei saa ju kunstnikele öelda, et kuulge, see on nii keeruline, et mõelge midagi lihtsamat välja. "See küll ei tööta. Kuidas see saab töötada?" - No saab ju, kui kahel eelmisel näitusel on kõik ok olnud ja juhtmed õigesti seina pandud.
Esimene reaktsioon on ei saa, raske, pole võimalik, naeruväärne. Nii ei saa ju töötada, kui kõik esimese minutiga ära nullitakse ja pessimismuse tempel peale lüüakse. Me oleme ju fakti ees - näitus peab üles saama. Milleks vinguda ja viriseda, kui selle energia võiks kulutada lahenduste otsimisele. Aga ei, 27aastane väike tüdruk, kes on paari kuu jooksul tehniliste teadmiste poolest tohutult arenenud, peab vist ennast veelgi arendama ja kõik ise üles ka panema.
Let the hard work begin!
PS! Mul ei ole kunagi suitsu isu, aga täna ma tõesti tundsin seda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar