Unenägu

Täna hommikul mäletasin üle hulga aja päris täpselt, mida unes nägin. Episoodiliselt siiski.

Läksin nagu vaatama endale uut korterit - ma ei teagi miks, vist keegi soovitas, sest isegi unes korrutasin, et mu praegune korter on väga hea ja ma ei taha sealt ära kolida. Huvitav oli aga see, milline uus pakkumine välja nägi. See oli tegelikult üks tuba suurest mitmetoalisest korterist ja see oli sama maja, mida ma korduvalt olen unes näinud: 30ndate stiilis kõrgete lagedega ja puust sisustusega, kus noored (tudengid) elavad. Korter või õigemini tuba korterist oli aga kõike muud kui puust ja 30ndatest. See nägi välja nagu majale külge ehitatud talveaed. Tohutult kõrgete lagedega, valgete seintega, 2/3 seinapinnast oli tegelikult klaas, ka lagi oli klaasist. See oli üks tuba korterist, mida ühendas teise, üsna tavalise ja väikese toaga isegi mitte uks, vaid tume läbipaistmatu uksekardin.

Mäletan, kuidas ma sellele toapakkumisele vastu puskisin. Ütlesin, et siin hakkab ju väga külm, sest see on nii suur ruum ja soojus hajub seal lihtsalt ära. Teiseks ütlesin, et klaas ei hoia hästi sooja - see on ise külm ja õhkab külma. Kolmanda veidra asjana käis keegi teine välja selle, et kui äikesetorm tuleb, siis see lööb mõne klaasi puruks. Ning muidugi, et privaatsust siin eriti ei ole - küllap oli tuba siis esimesel korrusel -, sest aknad on maast laeni ja kardinaid ma ei näinud. Lõpus tegelikult märkasin kõrgel üleval lae all allatõmmatavaid ruloosid. Sellele kõigele oli mingi eellugu ka, et kes ja miks mulle seda tuba üldse pakkus, ent seda ma enam ei mäleta.

Vahepeal läks unenägu edasi. Äkitsi olin sõpradega kuskil vanades sadama hoonetes peol - oli päevane aeg. Margit oli energiast punnis ja tiris kõiki Paljassaare laevale - jah, nii see oli. Ma ei tea, miks Paljassaare, ma ei saa aru, kuidas mul selline nimi unes üldse pähe sai tulla. Igatahes oli seal vahepeal pisut ekstreemsusi, kuskilt üleronimised ja ülesronimised ja siis lõpuks nägin ühte väga logu puust kalalaeva pika mastiga. See seisis väga kõrge ja järsu kallakuga kõrgendiku all, nii et sinna peale saamiseks pidi hooga hüppama ja laevast paistis tegelikult välja ainult masti tipp. Mina aga keeldusin sinna peale hüppamast. Keegi nagu sundis mind, aga nähes, et ma ikkagi ei kavatse laeva peale minna, andis alla ja jäi minuga suure rohu sisse vanas sadamas istuma.

Ja siis helises kell.