Suvi oli tore, puhkus oli tore. Need, kes teavad rohkem, need teavad, ja need, kes ei tea, ei saagi teada.
Augusti lõpus käisin töölähetusel Saksamaal, Dortmundis ISEA festivalil - rahvusvaheline elektroonilise kunsti festival. Olin suures vaimustuses, sest vaatamata selliste ürituste rohkusele Euroopas, pole ma ilmselgetelt põhustel ühelegi veel jõudnud - mu palk ei kannata veel niipea neist omal käel osa võtta.
Dortmund osutus kõige koledamaks linnaks, kus ma oma lühikese elu jooksul käia olen jõudnud. Tegelikult on Ruhri piirkonnas asuvate asulate kohta üldse keeruline "linn" öelda, sest kogu see ala on üks suur määrtlematu urbaniseerunud ala. See oli ka probleemiks, miks Dortmund mind segadusse ajas. Ma avastasin endas tohutu vajaduse asju nimetada, aga Dortmundile ei suutnud ma nimetust leida. See ei olnud linn ega küla ega üldse mitte miski. See oli laialivalguv, määratlematu kooslus ehitisi ja teid. Ma olin terve reisi aja sellest häiritud!
Kultuuriga on Saksamaal muidugi palju paremini kui meil. Esseni (järjekordne määratlematu, otsa ja ääreta kooslus) lähedal käisime vanas söekaevanduse kompleksis, mis oli täielikult renoveeritud. Ja oo, millised vaated sealt avanesid! Kuivõrd ilus võib tööstusarhitektuur olla! Ühes neist hoonetest asus ka üks nö independent kunsti institutsioon, mida toetas munitsipaal ja erakapital. Teine selline tulevasest kultuurimekast kobakas ehitis oli Dortmunder U, mis oli tootnud kunagi väga halba õlut, kuid oli nüüd jällegi renoveerimise all ja millest pidi saama uus kultuurikeskus (ilmselt on keskus selle kohta isegi vähe öelda).
Kahjuks (või mõnes mõttes ehk ka õnneks) oli aga sellest uuest Dortmunder U-st ülekäinud vana hea saksa ekstsentriline (ja täiesti maitselage) vaim. Umbes 12 korruselise elumaja kõrguse ehitise tippu kroonisid ümberringi üüratult suured ekraanid, millelt näidati erinevaid animatsioone ja liikuvaid pilte. Kuigi paljud teised arvasid, et see on tore ja uhke lisandus, siis mina ei suutnud üle ega ümber saada selle naeruväärsusest. YouTube'i klipid selle täit hiilgust kahjuks edasi ei anna, aga mingit aimu saab ehk siiski:
Paremad kui ISEA näitused olid kindlasti paneelid ja ma kirusin korraldajaid, sest päevad läbi jooksid kõik paneelid paralleelselt, mis välistas vähemalt poolte huvitavate ettekannete kuulamise.
Eelviimane õhtu oli loomulikult peoõhtu Dortmunder U-s. Ma polnud väga ammu niimoodi tantsinud nagu seal! Aga paraku tuleb ka ära öelda, et kui raha kokkuhoiu mõttes ei ole umbes nädal aega reisil midagi söönud, siis teeb isegi paar klaasi veini järgmisel päeval liikumise võimatuks. Jalule sain õhtul kell 19. Endal ka häbi, et nii vana inimesega niimoodi juhtuda võib. Esialgu paranoiatsesin, et keegi võis peo ajal midagi mu klaasi puistata või siis oli mul metsik toidumürgitus. Sellest ajast peale ei suuda ma enam klassigi veini juua....
Väga tore oli täiesti juhuslikult kuskil mõttetus väikseses kohas Marlis EKA omadega kohtuda ja bussisõit Oldenburgi tähendas peaaegu 3 tundi non-stop naermist.
Mõttetu Dortmundi mõttetu ninasarvik.
Üks tore sündmus: Eve Arpo ja Riin Rõõs mobiilipuuga ISEA-l.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar