Kui ma selle kõik siiski üle elan, siis olen tõenäoliselt - stronger than ever, Iron-Woman. Kuna mu närvikava on niikuinii juba rikutud - ehk siis ma ei tunne muud, kui pidevat südamepekslemist ja ärevustunnet rinnus - siis see polegi raudnaisest nii väga kaugel, miski ei hakka mulle külge! Keeled on viimseni pingul, aga samas on mõistus enda kaitsmiseks võtnud tüüne ükskõiksuse positsiooni, mis tekitab küsimuse, kuidas ma üldse edasi liigun ja kuidas ma üldse enam midagi teen? See vist jääbki mõistatuseks.
Igal juhul on see kõik kenaks katsumuseks kohusetunde, usinuse ja töö rügamise vallas. Täpselt see, mida ma praegu tegema peaksingi - töötada, töötada, töötada (a la Lenin).
Mis siis toimub? Seoses "gatewaysi" näitusega on Tallinnas üks kunsntike grupp Escoitar (3 hispaanlast), kes teevad oma projekti jaoks eeltööd, mis tähendab seda, et vähemalt 7 tundi oma tööpäevast veedan ma nendega, kuid paraku tahab oma regulaarne töö ka tegemist. Regulaarset tööd teen siis õhtuti, aga probleem on sellest, et kui ma oma regulaarset tööd tegin tavalisel ajal juba 10 tundi, siis nüüd, selleks et ma saaksin kõik asjad tehtud, peaksin ma ööpäevas töötama 17 tundi. Lihtne matemaatika.
Madonna võib sellega hakkama saada, aga mina mitte.
Mistõttu mõtlesin, et kui ma olen sellest deliiriumist väljunud, oleks huvitav lugeda, mida ma vahepeal ülesmärkinud olen. Iga päeva kohta midagi.
1, 2 of 11.
......................
Ja siin mõned pildid pühapäevasest lumekõrva ehitamisest Kadriorus (those bastards didn't show this masterpiece in the TV news!)
The final product.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar