Kahel päeval järjest on piletikontroll enne Laulupeo peatust passinud, kolmapäeval ja neljapäeval. Kolmapäeval oli mul kuupiletil viimane päev ja neljapäeval uue kuupileti esimene päev. Seega võin ennast lohutada, et vähemalt 2 kuu kuupiletid on ennast nüüd ära teeninud.
Kolmapäeval oli Lauritsa näituse avamine Artdepoos "Trickster's Office". Nii "tore" kui kunstnikud on oma materjali korralikult läbi närinud (näiteks nagu ka Raoul Kurvitza "Projekt VOOL"). "Puhas" kunst on kena küll, kuid tihtilugu jääb selle järelvibratsioon nõrgaks. Hea näituse tunneb aga ära sellest, kui see nagu vibunöör sind mingis kindlas suunas liikuma paneb (ehk siis maakeeli ora perse pistab) ja mille rajal sa veel ka mõnda aega hiljem kulged. Nii Lauritsa kui ka Kurvitza näituste puhul oli mul ka see tunne, nagu jookseksid kõik nende näituste eelsed ja aegsed nähtused, kuulmised, lugemised ühte kohta kokku - sa näed lausa reaalselt seda tihedat niidistikku enda ees, võrk, mis koob ennast iseenesest edasi.
Ja ma saan aru, et galeristid peavad kunstnikele igati meelejärgi olema, aga liigne lipitsemine ja ilutsemine ja ülemäärane püüd näida ÜBER erudeerituna (loe: kõiki tarku sõnu ühte ritta pannes, saab sisuka lause asemel arulageda teksti, mille mõtete liitmisel saab vastuseks 0) on vahel halenaljakas. Ja siis veel panna kunstnik olukorda, kus ta peab teistele galerii ettevõtmistele reklaami tegema!!! Mul hakkas nii kohutavalt piinlik, kuid õnneks tuli Laurits sellest viisakalt ja ennast kompromiteerimata välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar