Kolm kunstnikku

Kui ma peaks kunagi näituse tegema, siis järgmised kolm videot oleksid seal kindlasti olemas, juhul kui mul need mingi nipiga siia maailmaäärele saada õnnestub. Sealjuures on need videotööd ka need, mis on põhjalikult mõjutanud mu arusaamu ja eelistusi kunstist ja pole vähe öelda, et need muutsid vägagi palju seda, kuidas ma kunstist mõtlen ja enda ümber asju tajun.

Shirin Neshat on iraani päritolu kunstnik, kes aga juba mitukümmend aastat läänes elab ja töötab, kuid tema kunsti sisuks on tema sünnikultuur. Teda võib tõenäoliselt liigitada feministlikuks kunstnikuks, kuigi ta ennast ise selleks ei pea ja kuna ka mina sellest sõnast suures vaimustuses ei ole, siis tegelikult huvitavad mind Neshat juures hoopis teistsugused asjad.

Mul õnnestus suurt Neshati näitust külastada kaks aastat tagasi EMMAs (Espoo), kus oli ka see video. Reaalses ruumis peaks see kaheosaline video olema projitseeritud vastasseinadele.



Järgmine video on minu uus avastus selleaastasel Veneetsia biennaalilt. Austraalia noor kunstnik Shaun Gladwell, kelle peale sattusin muidugi täiesti juhuslikult peale seda, kui olin külastanud (üli)igavaid Egiptuse ja Šveitsi jms paviljone (ma saan aru, et see on ainult minu arvamus, sest osadele isegi meeldis Egiptuse siiralt naiivne väljapanek). Gladwellilt vaatasin kahte videot, mõlemast lühike klipp ka siin (YouTube'is lihtsalt ei olnud pikemat). Slowmotion video Austraalia outbackist. Känguruuga video oli eriti pikk, aga Veneetsias ma istusin kuni lõpuni, sest ülihea helitaust ja ilma narratiivita video lihtsalt naelutasid koha peale. Teine, autoga video oli väiksem, ja sellest oli kahju, aga see efekt, mis tekkis jälle slowmotion tehnikast, tolmusest teest ja sõidu ajal autost välja ronivast mehest, oli mega.





Kolmas kunstnikegrupp näitusel oleks venelastest AES+F. Nendest hakkasin ma huvituma siis, kui Eha tuli kaks aastat tagasi Veneetsia biennaalilt (siis mind veel kaasa ei võetud) ja rääkis kõigile kui "rõveda" ja "õõvastava" asja venelased üles on pannud. Poliitilisest seisukohast muidugi. See olevat tellitud teos ja AES+F Kremli käsilased, mõnede arvates. Aga mina näen selles hoopis teisi asju, kuigi poliitika on siin töös ilmselgelt olemas. See on täpselt samas formaadis tehtud kui Trimalkose pidusöök, mille ma varem siia postitanud olen.



Mis mind nende tööde juures huvitab on eelkõige slowmotion formaat. See ei ole mingi uus asi, aga see on alternatiiv kogu vilkuvale visuaalmaailmale, mis meie ümber on. Ja eriti mainstream filmi(kunsti)le (kunstile on isegi valus öelda sellise asja kohta) ja TV-sarjadele on see kiire ja segane piltide ettesöötmine väga omane. Seda esiteks. Teiseks, inimene ei näe kunagi oma silmaga midagi slowmotionis. Fastforward on kogu aeg meie ümber - autod, tuule räsitud puud, üldse igasugune kiirem liikumine. Aga võimatu on jälgida auto rattaid liikumas in slowmotion, samal ajal kui nad tegelikult vurised 100km tunnikiirusega. Slowmotion tähistab justkui mingit teist teadvusseisundit. See lausa sunnib detaile jälgima - ja kui tähtsad on detailid! Kõik need videod rõhuvad minu meelest mingisugusele erilisele teadvusseisundile. Nad imavad sind justkui enda sisse ja peale vaatamist mängib see video replay'd igas sinu naharakus. (eks see ole jälle kinni tunnetuse ja vastuvõtlikkuse küsimus). Samas, kõik need videod tegelevad täiesti maiste asjadega, aga seda läbi täiesti ebamaise või erilise fenomenoloogilise tunnetuse.

Kaasaegse kunstiga, öeldakse, on alati see probleem, et inimesed ei saa sellest aru. Lollid inimesed! Kas tõesti iga inimene tänavalt saab täiesti aru Köleri või Mägi või Raffaeli kunstist? Vaevalt küll. Hale vabandus. Kaasaegse inimesega räägibki kõige rohkem ikka kaasaegne kunst, olenemata sellest, millised on selle inimese tegelikud kunstilised eelistused. Kuni impressionismini oli inimesel vaja seljatäit teadmisi Vana-Kreeka ja -Rooma kultuurist, müütidest, kirjandusest ja kes-teab-millest-kõigest-veel. Eks neil inimestel, kes tollal reaalselt seda kunsti nautida said, need teadmised ka olid. Aga tavalisel inimesel need suuremalt jaolt ikka puudusid. Ja ime küll, nüüd arvatakse, et tänapäeva kunsti puhul on jälle vaja mingit ilget kogust teadmisi, et sellele "kaasaegsele kunstivärgile" üldse pihta saada. Ma pole veel haledamat juttu kuulnud! Need videod on ilmselge näide sellest, et vaatajal pole vaja mitte mingeid teadmisi mitte millestki. Kunsti mõistmine on inimese enda kätes. Kunstnikupoolse tasutsüsteemi tabamine võib kasuks tulla, aga tavalisele inimesele pole see absoluutselt vajalik. On vaja ennast vabaks lasta ja lasta kunstil endasse märk jätta. Ilmselt kogu kunst seda ei tee, sest palju kunsti on täielik jama.

On ka muidugi teoseid, mis lausa nõuavad teatud taustateadmisi. Näiteks Beuysi kiri purgis. Noh, konserveeritud paber, millel on mingi tekst. See on jäärapäine kunst, sest ta ei lase ennast vabalt interpreteerida ja ta on tugevalt seotud oma aja ja kohaga ja ilmselt tänapäeva vaatajale ei suuda mitte midagi edasi anda. Ta on tühi ja tema ainus sisu on see, et ta on Beuysi tehtud. Mida vaataja peab selle kirja kohta teadma on see, et see on ajaleheartikkel, kus Beuys õppejõu kohapealt lahtilastakse igasugustel varjatud ja varjamatutel asjaoludel. Enne seda fakti on see purk täiesti tõrges vaataja suhtes ja vaataja tema suhtes. Ja isegi peale seda teadmist - mida sellega tänapäeval peale hakata? Mis kasu vaataja sellest saab? See on (kunsti)ajalugu, mitte kunst. No, see teema kisub liiga pikaks, eks siin on palju poolt ja vastuargumente, mida ma oma vaimusilmas ette näen.

Aga niipalju siis seniks.

Olgem avatud.